Kunstnikuintervjuu: Silja Uuttula (Soome)

Kas kunstist lahti ütlemine teeks kunstnikust päris kunstniku?

– Ma ei usu, et miski üks asi teeb kellestki päris kunstniku. Ausalt öeldes ei paku mulle selles kontekstis eriti huvi ka sõna „päris“. See on liiga ebamäärane. Mind huvitab rohkem ausus. Kunstniku jaoks on minu meelest kõige olulisem olla tundlik ja oma motiive tähele panna. Miks sa töötad just nii, nagu sa töötad? See küsimus suunab sinu arengut kunstnikuna. Ma arvan, et ka teised inimesed, sealhulgas vaatajad, tajuvad seda.

Kunsti hukkamõistmine – kui ma olen selles kontekstis õigesti aru saanud, mida selle all mõeldakse – on midagi, mis sõltub teistest inimestest. Seetõttu on see üsna juhuslik ja sõltub paljudest asjaoludest. Kuigi inimesed mõjutavad üksteist, ei tee nad sinust kedagi ega muuda sind millekski.

Kuidas sulle Muhu töötingimused meeldisid?

– Muhus töötamine sobib mulle suurepäraselt, sest kõige paremini saan mõelda ja töötada paigas, kus ei ole sagimist ega sebimist. Kasvasin üles väikeses kohas, kuid suurema osa oma täiskasvanueast olen elanud linnakeskkonnas (loodan, et see periood saab varsti läbi...).

Olen nüüd neljal suvel järjest augustis Muhusse tagasi tulnud. Sellest on kujunenud omamoodi suvepuhkus maakodus, mis on samal ajal ka oluline osa minu tööaastast. Olen nautinud pimedaid öid ja tähistaevast, seenelkäike, õuel ringi lendavaid nahkhiiri, suuri parvedena lõunasse talvituma suunduvaid linde, naabrite saagikoristustöid ja hobuseid Üügu pangal…

Muhus olen saanud olla loodusele lähedal ja võtta asju sellistena, nagu need on. Vahel tunned tormituule puhudes läbi õhukeste seinte külma, vahel hoiab täiskuu sind ärkvel ning kujutlusvõime hakkab kuulma asju, mis muudavad sind natuke paranoiliseks. Siis saabub hommik, päike hakkab õuele paistma ja kõik kummitused on kadunud.

Üksi olemine on mulle kunsti tegemiseks väga oluline. Muhus olen tundnud, et on täiesti normaalne olla soovi korral omaette mullis ja suhelda teiste inimestega siis, kui selleks tahtmist on. Olen nautinud vestlusi teiste residentidega ja tundnud, et mind võetakse vastu sellisena, nagu ma olen – vahel jutukana, vahel vähem jutukana.

Tõenäoliselt tead, et see võib jääda viimaseks residentuurisuveks Muhus. Kuidas on see info sinu siinset loomingut mõjutanud?

– Märkasin, et keskendusin veidi rohkem paiga atmosfääri endasse ammutamisele kui intensiivsele töötamisele. Muhus olen peamiselt joonistanud söega ning kogunud ideid hilisemaks – maalide ja joonistuste jaoks. Samuti pildistasin filmile ja tegin omamoodi leinatööd, jättes hüvasti paikadega, mis on mulle üllatavalt lähedaseks ja oluliseks saanud.

Muidugi jääb Muhu alles ka siis, kui residentuur kaob. Samuti mõtlen, et võib-olla on see paik mulle nüüd andnud kõik, mis tal mulle anda oli. Soome keeles öeldakse selle kohta „Aika aikansa kutakin“ – igal asjal on oma aeg.

Olen kindel, et tulen Eesti maapiirkondade ja saarte juurde hiljemgi tagasi, ükskõik, mis juhtub.

Mis on kaasaegse kunsti tähendus tänapäeva maailmas?

– Oh, suur küsimus. Raske küsimus. Klassikaliselt võib mõelda sellele, mis on säilinud tuhandete või kümnete tuhandete aastate tagant – inimelu jäljed. Vastus on kunst. Võib-olla näeme kaasaegse kunsti tähendust selgemalt alles hiljem.

Mis puutub minu valdkonda – õlimaali ja joonistamisse –, siis need on endiselt materiaalsed ja seotud füüsilise tööga. See tähendab, et need on seotud aeglusega. Ma arvan, et aeglase mõtlemise ja aeglase töötamise väärtustamine on kiires maailmas oluline. See on oluline nii üksikisikule kui ka kogukonnale.

Kiirustades ei saa luua midagi püsivat. Meie põlemas maailmas – pean silmas looduse kadumist – on juba nii palju materiaalset, et ma kahtlen väga tugevalt idees, et peaksime võimalikult palju asju tootma.

Mõtle rohkem, tee tõenäoliselt vähem, aga tee midagi ausat ja tähenduslikku. See on minu moto.

Kaks mõistet – „eelarvamus“ ja „marginaalsus“ – on kunstiväljadel tugeva tähendusega. Mida sa mõtled, kui neid kahte sõna näed?

– „Marginaalne“ on mulle tuttavam. Ma näen seda enamasti positiivses võtmes. Paljud huvitavad asjad kasvavad äärealadel ning mulle on loomulikum vaadata perifeeria kui keskme poole. Teisisõnu, perifeeria on minu jaoks kese.

Ma ei tea, kas sellel on midagi pistmist introverdi loomusega. Samuti ei tähenda „marginaalne“ minu meelest mingit staatilist positsiooni. Äärealadel toimuv võib liikuda keskmesse.

On ka võimalik, et mõned kunstnikud hakkavad end marginaalsete kunstnikena määratlema pärast seda, kui nad on kogenud eelarvamusi. Sellisel juhul võib marginaalsusel olla ka negatiivne tähendus.

Ma arvan, et kunstiväljadel leidub alati eelarvamusi, kuid me ei tohiks neisse kinni jääda. Tulen tagasi selle juurde, mida alguses ütlesin: õpi ära tundma, millal oled oma kunstis aus, ja jätka sellel teel.

Mida sa järgmisena teed?

– Minu järgmine isikunäitus avatakse 25. septembril Helsingis Asbestos Art Space’is. Praegu lõpetan selle jaoks töid. Järgmisel suvel on mul näitus ka Vaasa kunstisaali galeriis.

Mul on hea meel ka siis, kui juhtub midagi üllatavat, millest ma veel midagi ei tea. Püüan oma töö ja eluga edasi minna.

Mul on paar ilusat 1000-osalist puslet, mis ootavad kokkupanemist, ja loodan, et sel sügisel ja talvel jätkub mul nende jaoks aega ja motivatsiooni.

https://siljauuttula.wixsite.com/silja

---

 Will denouncing of art make you real artist?

- I don't believe that any one thing makes someone a real artist. To be honest, I'm not really interested in the term real (in that context). It is too hazy. I'm more interested in honesty and I claim that as an artist, the most important thing is to be sensitive and observe your motives. What is the reason why you work the way you do? It will drive your development as an artist. I think that other people (viewers) will notice that too. Denouncing of art – if I understood the meaning in that context right – is something that is in the hands of others. So it is very incidental and depends on many things. Even though people have an influence on each other they don’t make you anything or anyone.

How did you like the working conditions in Muhu?

- Working in Muhu has suited me perfectly because I can think and work best in a place where there is no hustle and bustle. I grew up in a small place but most of my adulthood I have lived in urban environment (hope this period will end soon... ). For four summers now, I've been back in Muhu in August and it has been a kind of cottage vacation and an important part of my working year at the same time. I have enjoyed dark nights, stargazing, mushroom picking, seeing the bats flying around the yard, birds gathering together in big flocks before heading to the south for winter, watching neighbors’ harvest tasks and horses at Üügu cliff… In Muhu I have had a chance to be close to nature and take things as they are: sometimes feel cold in a cottage when storm wind blows through the thin walls and sometimes full moon keeps you awake and your imagination starts to hear things that make you a little bit paranoid. Then morning comes, sun starts to shine on the yard and all the ghosts have gone away.

Being alone is very important for me to be able to make art. In Muhu I have felt that it’s perfectly fine to be in your own bubble if you want and communicate with other people when you want. I have enjoyed conversations with other residents and felt myself welcomed as I am (sometimes chatty, sometimes less).

You probably know that it might be the last residency summer hear in Muhu. How has that influenced your artwork here?

- I noticed that I focused a little bit more to absorb the atmosphere than hard work. In Muhu I have been working mostly in drawing (charcoal) and collected ideas for later use, paintings and drawings. I also took film photographs and made kind of mourning work, said goodbyes to places that have become surprisingly close and important to me. Of course Muhu will stay even if the residency disappears. I also think that maybe this place has now given me what it had to give me. ”Aika aikansa kutakin” as you can say in Finnish. I’m sure that I will revisit Estonian countryside and islands later, whatever happens.

What is the meaning of contemporary art in the contemporary world?

- Oh, a big question, hard question. Classically you can think what is left from thousands or ten thousands of years, remains of human life. The answer is art. Perhaps we will see the meaning of contemporary art clearly later. What comes to my field – oil painting and drawing – they still are material and connected to physical work. That means that they are connected to slowness and I think that valuing slow thinking and slow working is important in a hectic world. It’s important for individuals and communities. You can't create anything lasting in a hurry. We have so much material in our burning world (I refer to our nature loss) that I strongly question the idea that we should produce things as much as possible. Think more, make probably less but make something honest and meaningful. That is my motto. 

Two things: ”prejustice” and ”marginal” have strong positions in the art field(s). What do you think when you see these two words?

- Marginal is more familiar to me. I see it mostly in a positive way. Many interesting things grow in the marginals and for me it’s more natural to look at the periphery than center. In other words, the periphery is the center for me. I don't know if it has to do with the nature of an introvert. I also think that marginal doesn’t mean any static position. Things that happen in marginals can move to the center. It is also possible that some artists define themselves as marginal artists after they have experienced prejudice. Then the margin may also have negative associations. I think there will always be prejudice in art fields but we should not be stuck in that. I'll go back to what I said at the beginning: learn to recognize when you are honest with your art and continue in that path.

What are you going to do next?

- My next solo exhibition will open on September 25th in Helsinki, Asbestos Art Space. Now I’m finishing the works for that. I will also have an exhibition in Vaasa Art Hall’s Gallery next summer. I'm also happy if something surprising happens that I don't know about yet. I try to keep my work and life going. I have a couple of beautiful 1000 piece puzzles to do and I hope that I will have time and motivation to sit down with them this autumn/winter.