Eesti Kunstnike Liidu residentuur Muhumaal
Autor: Kirjad Nuustakult https://kirjad-nuustakult.over-blog.com/2023/07/eesti-kunstnike-liidu-residentuur-muhumaal.html Muhu kunstiresidentuur kuulub Eesti Kunstnike Liidule ja võtab loovtöötajaid vastu suvel. Alates a. 2015 on seal toimunud kunstifestival Futu Muhu ja graafikanädal Muhu Print. Residentuuril on kohapeal kaks galeriiruumi ning festivalide käigus valminud teosed saab tavaliselt näha ka Tallinnas ARS Kunstiruumis või Kadrioru galeriis.
7.novembril 2023 toimus Pariisis Les Arches Citoyennes'is Muhu kunstiresidentuuri esitlus ( 3 place de l'Hôtel de Ville, Paris-Centre) , mille käigus said Prantsusmaal resideeruvad kustnikud küsida ausaid küsimusi Muhu kunstiresidentuur kohta otse a. 2023 Muhus resideerunud kunstnikelt. Arches'i galeriis oli sel päeval üleval ka Jean-Yves Lemoign'i Muhus alustatud maaliseeria ning osa Ene Jakobi
seeriast "Être une fleur".
Kirjad Nuustaku modereerimisel pidid Muhu residentuuri kutsutud kunstnikud Pariisis vastama üsna agressiivsetele küismustele nagu "milleks on vaja residentuure?" , "kuidas siis puhkus oli?" ja "milleks on vaja kunsti?" .
Osad nendest küsimustest esitema nüüd Muhu residentuuri korraldavale Tiiu Rebasele.
Kirjad Nuustakult: A. 2021 organiseeris Pariisi Kunstiajaloo Instituut konverentsiseeria teemal "Kellele on vaja kuntsiajalugu?". 2023 tahaks teada, kellele on vaja kunstiredentuuri? Milleks ja kellele seda vaja on?
Tiiu Rebane: Konverentsiseeria oleks ka meie jaoks huvitav, ühe konverentsi kasutegur teema integreerimisel ühiskonna teadvusesse saab olla suur. Muhu Kunstitalu 10-aastase tegevusajaloo põhjal oskan välja tuua huvi-ja sihtrühmad, kes otseselt või
kaudselt sellisest kultuurivahetuslikust kogemusepakkujast e. residentuurist kasu saavad:
Kunstnikud, kelle jaoks on tegemist töise välislähetusega. Ärgem unustagem, et kunstnik on reeglina iseenese tööandja, kuid töö organiseerimise loogika on sarnane igale teisele ametile; sh on määrava tähtsusega välislähetusted ja vastavad tööalased kogemused..
Loomemõju. Kohalik piirkond, mida resideeruv kunstnik (maalija, joonistaja, disainer vm ) kas kajastab või kultuurilise kogemusega rikastab.
Hariduslik mõju. Kohalik ettevõtlus: kunsti innovaatilisus või selle infokandmise võime saavad tuua otsest või kaudset majanduslikku kasu piirkonnale ja riigile. Kultuuriturismi ning ideevahetuste ärimõju. Ettevõtluse seisukohalt on hästi konverteeritavad kunstnikud mh disainerid, arhitektid, uurimuslikud ja kujutavad kunstnikud.
Foto: Tiiu Rebane
Jean-Yves Lemoign (edsapidi JYL): Kõigile kunstnikele on vaja kunstiresidentuuri. See peaks neil võimaldama töötada võimalikult heades tingimuses ja kuna residentuur on igapäevasest ja isiklikust ateljeest täiesti teistsugune koht, siis saab kunstnik end sobitada uude keskkonda, suhelda teiste kultuuritöötajate ja kunstnikega ning sellest tulenevalt võib taoline kultuurivahetus viia uute mõteteni, uute ideedeni, mõne uue suuna leidmiseni oma isiklikus loomingus.
Ene: Jean-Yves ütles juba kõik ära. Aga ma ikka kuulen õuel Muhu baasi külastavate daamide kilkeid à la "kuidas Muhusse küll sattus selline prantsuse mees!' , nii et see on iseenestest juba ka hea märk. Jean-Yves lükkab ümber müüdi laisast ja tülikast kunstnikust- ta on väga töökas, teeb hästi süüa, viisakas, kaine ja käib Pariisis viis korda nädalas jõusaalis. Legend piinlevast kunstnikust kukub tema puhul kohe kokku. Jean-Yves on olnud pikalt kunstiõppejõud ja isegi hilisõhtul saab temaga rääkida filosoofiast. Jauramine on välistatud.
Väikestele riikidele on rahvusvahelist kunstiresidentuuri vaja ka selleks, et teistes riikides elavad loovtöötajad jääksid kohapeale kauemaks, sest nii tekivad kultuurisuhteid kohalike kunstnikega. Välismaalastega tulevad kaasa ka nende tutvused ja tuttavad, kes võivad väikesele riigile kasulikuks osutuda ning viia nad ise edasi suuremate võimalusteni. Näiteks praegu me olemegi siin Muhu kunstibaasi tutvustamas ja teiselpool platsi on Pariisi raekoda ning üks Arches Citoyennes'i residentidest küsis just minu käest, et kas väljaspool ELi elavad kunstnikud võivad ka Muhusse kandideerida. Samas küsiti ka et miks 17% Riigikogust on paremäärmuslased, kas sõja eest pagevad kultuuritöötajad Eestis asüüli saavad ja kui palju võimu on Eesti presidendil?
Kirjad Nuustakult: Üks Eesti Vabariigi kultuuriminister (nimi toimetusele teada) on ölenud, et kuntsnikul on loomiseks vaja elada vaesuses. Et kunstnikud peavadki looma ekstreemsetes ja eluks rasketes tingimustes. Kuidas te vastate sellele 19.saj. kujunenud müüdile?
JYL: Me ei ela enam 19.sajandis ning 21.saj. peaks iga peaks iga inimene elama tingimustes mis ei kahjusta tema eneseväärikust. Kui looming või oskus ja võimalus midagi luua võib tõesti mõnes olukorras osutuda inimese jaoks tema elu ainukeseks päästerõngaks, siis ei tohiks loometingimused selle juures välistada õnnelikku elu. Ja õnnelik elu võimaldab omakorda loomingu arengut. Ja kes saaks töötada hästi, kui tema töö eest ei maksta õiglast tasu?
JYL ja kultuurinõunik Eike Eller enne Muhu kunstibaasi tutvustust 7.novembril Les Arches Citoyennes’i galeriis ( 3 place de l’hôtel de Ville Paris-Centre) Foto: Kirjad Nuustakult
Ene: Ma teeks ministeeriumile ettepaneku, et loosiga saadetaks igal aastal viis inimest
Kultuuriministeeriumist Muhu kunstiresidentuuri kaheks nädalaks praktikale. Siis nad saavad ise residentuurile kaasa aidata. Ma ei tee üldse nalja. Ega see ei oleks kolhoosi kartulikorjele saatmine. Meiega on väga huvitav ja ma ei positsioneeriks ministeeriumi kui vaenlast juba selle sõna ladinakeelse etümoloogia pärast. Ministerium on ikka meie teenistuses, et aidata meil asju ajada. Enamus residentuure asub maakohtades ja nii viiakse kultuur ka sinna, kus seda muidu nii palju ei ole. See annab juurde kultuuriharidusele ja haritusele. Eesti loovtöötajad ja ministeerium on hetkel nagu tülitsevad noored armunud- te peate omavahel rohkem rääkima ja (nagu igas paarisuhtes) üksteist rohkem kuulama. Muhu residentuur oleks selleks suurepärane võimalus.
Tiiu Rebane: Mul on kusagil failides säilinud mõned kriitilist mõttelendu evivad luuletused, mis analüüsivad kirjeldatud mõttekäike vaesusest. Samuti võib küsimusele vastata puht ratsionaalsest ja majanduspoliitilisest seisukohast, mis tõestaks üksikute ühiskonnakihtide vaesuse märkimisväärset negatiivset mõju ühiskonnale tervikuna. Antud väite puhul on tegemist ilmeka näitega, kus riik ei suuda või ei oska valdkonda juhtida ja puudub plaan olemasoleva ressurssi rakendamiseks. Puudub kompetents kunsti kui majandusvaldkonna haldamiseks ja sh üldsuse puuduliku kultuurialase
hariduselu korraldamiseks. Räägin antud juhul ka rahvusvahelisest kunstimanagemendist, mida
Eestis sisuliselt ei eksisteeri, kuid mis on üks võtmetähendusega valdkondadest.
Kirjad Nuustakult: Me anname teile sõna. Mida saaks uus kultuuriminster proua Heidy Purga teha, et Muhu kunstiresidetuuri paremaks muuta?
Tiiu Rebane: Kui vastata lühidalt siis klassikaliselt: residentuuri on vaja raha oma hoonete funktsionaalsesse heakorda seadmiseks. Heidy Purga on mõned aastad tagasi meie majas käinud. Muhu Kunstiresidentuur toimib nüüdseks 10 aastat, teeb seda
tublis kuid tänaseks amortiseerunud, rahvuslikus rehetalus. Ajaloolises hoones, mis aprioorselt sätestab siinviibijatele kontseptuaalse küsimuse: kas kujutav kunst saab sündida
traditsioonilises talus. Või on siinne kunst eelkõige (mõisa-ja) linnaelu mimikreeriv tegevus ning
Eestile on ontoloogiliselt lähedasem pigem n-ö ornamentaalne mõtlemine. Residentuur on 10 aasta jooksul ellu jäänud, enamgi veel: juba teisel tegevusaastal tuli meil residentide ja Futu Muhu festivali esinejate päritolumaid kaardistades maakerale ring peale. Kunstnikke on siin käinud ja töötanud Jaapanist USA-ni, osalejate seas on autoreid tudengitest maailmatasemel tipptegijateni. Residentuuri vajalikkus ning loominguline efektiivsus on minu hinnangul end tänaseks tõestanud. On viimane aeg taset tõsta ning parandada siinseid töötingimusi. Niisiis, vastata on lihtne: meil on vaja täies mahus renoveerida talu peamaja, teha seda vastavalt 2014 aastal koostatud arhitektuurilisele visioonprojektile, mis näeb ideaalis ette maja aastaringse kasutusvõimaluse, kõigi olmemugavustega külaliskorteri, mitmed kaasaegsed stuudiod, kõrge laega multifunktsionaalse saali, energiasõltumatuse ning kõike seda samaaegselt muinsuskaitsealuse taluhoone välisilme säilitamisega.
Oleme (EKL) tänaseks kirjeldatud renoveerimisprotsessi algatanud, tegemist on asjade loomuliku käiguga- enamik Eesti kunstimaailmast tervikuna seisab igapäevaselt sama küsimuse ees: otstarbekad ideaalid ei teosu hetkega ning unistuste elluviimise eest tuleb sageli kaua seista ning neid praktikas tõestada.
NB! Meie eesmärk ei ole muuta hoonet selliselt, et kaoks kunstnike eksperimentaalne ja avastuslik huvi siinviibimise vastu. Eesmärk on säilitada hoonetekompleksi autentsus, originaalne taluelu raskusaste ning luua kaasaegsele urbanistile mitmekülgne kreatiivsust trigerdav keskkond.
JYL: Paremaks saab muuta läbi eluruumide, kommunikatsiooni, projektide täindamisega. Ja suhte kaudu publikuga. Kui residendid võetakse vastu majanduslikult heatahtlikemates tingimustes, siis see aitab ka areneda pakutavate porjektide paletil, teha residentuur maalimas tuntumaks ja teda edasi arendada. Vabariiklikud ja rahvusvahelised infokanalid saaksid residentuurist hõlpsamini rääkida ning residentuur koguks tuntust mujal, et kultuurivahetus saaks areneda ning et kunstnikud saaksid ise endale kõigepealt paremini selgeks teha, mille eest võitleb nende kunst. See võib käia ka läbi planeeritud või spontaansete kultuurietteste kaudu residetuuriprogrammis.
Ene: Köögis ei ole sõela. Ja Jean-Yves'il on väga raske teha ühte karamelliga magustoitu , mis muidu meeldib kõigile, aga sõela ei ole. Olen kuulnud, et Eestis oli lähiminevikus üks minister, kes olla
ministeeriumist kaasa võtnud kohvimasina. Kui ministeeriumis on äkki sõel üle, siis selle võib Muhusse saata. Ja elektripliit on roostes. See on muidu küll väga maaliline.
Aga tõsisemalt. Kuna Kultuuriministeerium on samal ajal ka spordiministeerium, siis Muhu kunstibaasis ei ole tantsupõrandat. Selle saaks kasvõi õue ilusa ilmaga tekitada. Kokkupandav tantsupõrand ei ole suur väljaminek ja argentiina tangot ei saa muidu praktiseerida. Nii residentidele kui kohalikele saaks pakkuda kehakultuuriliselt tervislikku tegevust argentiina tango näol kui oleks olemas sirge põrand. Karl Nagelil õnnestus sel suvel kaltsukast osta plaadimängija ja vinüülid tangomuusikaga. Kokku oli see väljaminek vist 7 eurot.
Iga residentuur on tavaliselt kuskilt varemetest tõusnud ja arenenud. Fontevraud's hakati rahvusvahelist reisdentuuri tõsiselt arendama kuskil 17 aastat tagasi . Talvel oli seal kohtavalt külm, midagi teha ei saanud ja kõik külalised kokku suures ühsiköögis, mis oli ainuke soe ruum. Tollane residentuuri direktor oli nii tore inimene, et kõik kannatasid rõõmuga ja samas tutvusid köögis ka väga ootamatute kultuurtähtedega. Nüüd on residentuuri kõrval ka 5-tärniline hotell ja tähekesega restoran. See on võib-olla ka jälle teine äärmus, mis pole residentuuri puhul nüüd nii vajalik. Mõned igatsevad taga seda sooja ühiskööki, kus oli huvitavaid ja toredaid tutvusi kergem hankida. Viitetärnilisest turistist võib saada kuntsnikku segav element... Aga ta võib ka olla potensiaalne klient, nii et tegelikult me ei saa luua maailma, kus pankurid igavlevad pankuritega, maaklerid maakleritega jne. Kuntsnikud kuntsnikega ei igavle, aga siinkohal ei tohiks Kultuuriministeerium unustada, et kunstnikke ainult kunstnikega jätta pole eriti jätkusuutlik.
Lugesin suvel Sirbist, et ministeerium töötab nulleelarve kallal Heidy Purga: „Otsime, kas me kuskil raiskame, aga ma ei ole leidnud kultuuris kohti, kus raha põleb.“ — Sirp . Saan aru, et see võtab aega ja iga euro ümber arutatakse pikalt. Kui kõik eelarved kokku tõmmata, siis peab tekitama kunstnikele ka võimaluse lisasissetulekuks. Ministeeriumis on kindlad palgad... Kohaliku figuratiivse kunsti toetamine võib käia ka riigile kuuluvate valgete müüride kasutusele võtmisega. Prantsusmaal on ministeeriumides organisatsioonid, mis kaitsevad töötajate õigusi aga ka heaolu. Heaolu töökeskkonnas tekib ka siis, kui töökoht pakub välja midagi harivat. Näiteks töötoa kunstnikuga, kohtumise või loengu. See laiendab ministeeriumitöötajate silmaringi ja annab väikese lisatasu kuntsnikule.
Kirjad Nuustakult: Noh, kunstnikud, kuidas siis puhkus oli?
JYL: Isiklikult töötasin ma üle kaheksa tunni päevas oma maaliseeria kallal. Ka nädalavahetustel. Alguses läks ka aega, et tulevane maaliseeria katuselt tilkuvate veepiiskade eest kaitsud saaks. Tavaliselt kujutavad kõik miskipärast ette, et kunstiresidentuur on puhkus. Muhus ei ole küll ette nähtud kohustuslikku tulemust, aga enamasti ei soovi kunstnikud enda aega niisama logelemisega raisata. Kui ma juba residentuuris olen, siis kasutan ma iga vaba hetke selleks, et maalida. Aga residnetuur organiseeris ka väljasõidu Saaremaale ning mõnel õhtul käisime ka mujal . Näiteks Sulev Vahteri ja Marget Tahveli kuntsitalus, mis asub kohe Muhu baasi kõrval.
JYL ja Eesti kultuurinõunik Eike Eller Pariisis 7.novembril 2023 Les Arches Citoyennes’i galeriis ( 3 place de l’hôte de Ville Paris-Centre) enne Muhu kunstiresidentuuri esitlust.
Ene: Mina irdusin vahel isegi ühistest õhtusöökidest, sest aeg läks lihtsalt erinevate projektide kirjutamise peale. Joonistasin siis kui ilm lubas, kuna ma joonistan oma seeriat ainult natuurist. Väljasõidul ei käinud, polnud lihtsalt aega. Aga JYLi sundisin ikka väljasõidule, et ta natuke Saaremaad ka näeks. Vabandan ette ja taha, aga puhkamiseks kahjuks aega ei olnud.
Muhus valminud joonistus Ene Jakobi seeriast "Être une fleur". Joonistust kehastab kirjanik Audrey Gaillard. Kadrioru galerii näitusel 19.09-11.11.2023.
Valmistasin ette ümarlauda sõjast, mida üks kultuuriorganistatsioon Pariisis modereerida palus. Direktriss oli kutsunud ümarlauale filsoofi , kaks kirjanikku ja ühe sõjaväelase. Sõjaväelased tavaliselt ei tohi üldse rääkida, eriti sõjast. Mõtlesin, et tegelikult ärkavad vähesed inimesed hommikul üles mõttega, et kuidas uus päev võiks eelmisest veelgi jubedam tulla, et elekrit ega joogivett üldse ei oleks ning prügikasti saaks välja viia ainult relvastatult. Pakkusin välja, et muudame viimasel hetkel teemat ja räägime hoopis õnnest. Kirjanikel, filosoofil ja ka sõjaväelasel on selle kohta kindlasti mingi oma visioon ja kuna Prantsusmaal on demokraatia väga populaarne, siis publikuga manipuleerides palusin neil endil teemamuutuse poolt või vastu hääletada. Neil oli valida kas sõda või õnn. Publik valis õnne ja väga naljakas oli, aga eelevalt vaatasin uuesti üle, mida ütlesid Platon, Aristoteles, Schopenhauer , Kant, Spinoza ja Descartes õnne kohta, nii et olin Muhus nagu filosoofia esmakursuslane. Võin öleda, et lugesin teiste õnne nimel. Ümarlaua õnnest peaks ka Eestis korrladama. Kõik inimesed peaksid endale selgeks tegema, mis on õnn just nende jaoks ja seda võimaluse korral varakult enne surma.
Kirjad Nuustakult: Kas residentuurist oli teie kunstnikuelule midagi kasu ka?
JYL: Jaa, Muhu residentuur on välja lõigatud igasugustest segavatest elementidest nagu raadio,
reklaam ja televisioon. Internet meil muidugi oli, nii et maalides kuulasin France Culture'i.
Nagu residetuurides üldse, on ka Muhu residentuuris suur voolavus kultuuriinimestest, kes viibivad residentuuris mõne tunni või mõne päeva ning iga selline kontakt on väga huvitav. Olin üllatunud, et Muhu baasi külastav seltskond nii rahvusvaheline on. Ja Muhu baasi ei külasta ainult kunstnikud. Külastajate hulgas oli palju erinevate kultuurivaldkondade esindajaid ja nii erinevate ja samas laia silmaringiga inimestega rääkimine on juba edasiviiv jõud igasugusel loomingulisel alal. Mulle meeldisid väga igaõhtused spontaansed jutuajamised kultuuriteemadel.
Ma ei olnud taimi kunagi maalinud, nii et kuna ma leidsin Muhus end täiesti teises keskkonnas, siis andis see ka uue suuna mu maaliseeriatele. Ilma Muhuta ei oleks ma hakanud taimi maalima. Täiesti uues ja teistsuguses keskkonnas olemine saabki anda loomingule uue suuna, mille peale keset Pariisi ei pruugi tulla. Ma ei teadnud Eestist mitte midagi. Enne Eestisse saabumist anti mulle Pariisis lugeda Olaus Manguse "Põhjamaade rahvaste kombed" , sain raamatupoest ise "Keisrihullu" ja Kirjad
Nuustaku poolt ühe 18.saj. diplomaadi "Salajased märkmed Venemaast" , kus on juttu ka Eestist. Jõudsin ühel õhtul Tallinnasse, kus ma ei tundnud mitte kedagi... Mind ootas Tallinnas maalija Kaie Kal, järgmisel hommikul läksin Tallinnas Liiva bussile. Mulle tundus, et elan ise raamatus.
Ene: Minu üks esivanematest ütles ikka, et kui elu ei ole nagu romaan, siis pole seda üldse mõtet elada. See oli siin jätkuks JYLi kommentaarile. Mul oli isiklikult hea meel taaskohtuda kursakaaslastega. Sotsmeedia on selline pealiskaudsuse kaubamaja, kus , mulle tundub, inimesed pigem eemalduvad üksteisest. Dialoogi ei teki , aga üsna lihtsalt tekivad isegi kultuuriringingkondadeski verbaalsed kähmlused, mis postitamisest võivad üle minna isegi pigem sotsmeedias potitamiseks. Võib öleda, et tänu Muhule käivitus Pariisis uuesti Kirjand Nuustaku, kuna kohalikud kultuuriajakirjanikud soovisid JYLiga küll intervjuud teha, aga hakkasid selle peale Sirbis ilmuva loo eest raha juurde küsima. Kultuuriajakirjanikke selles osas tegelikult hurjutada ei tohiks, sest honorarid ei luba tõesti kohe mitte kuidagi kirjutamisest ära elada.
Näitused "Être une fleur" III ja "Violence conjugale" II Kadrioru galeriis. Osad "Être uen fleur" töödest on valminud Muhumaal.
K.N. : Rahvusvaheliste residentuuride eesmärk on kultuuridiplomaatia arendamine. Kui diplomaatiat nimetatakse rahukunstiks, siis residentuur oleks vist kultuuriline rahukunst? Ikka ihatakse rahu... Kuidas siis kultuuridiplomaatiaga kulgeb?
Tiiu Rebane: Hea diplomaatia on arvatavasti nähtamatu ja läbikukkumatu. Pean residentuuride tegevust olulisel määral nn ”metsiku eesliini” tööks: tegemist on sageli prognoosimatute tulemustega. Ei ole võimalik täpselt ennustada millised teosed nüüd või hiljem nendest kultuurikontaktidest sünnivad. Kuid fakt on et residentuur on külgetõmbav ka tippautoritele, kes otsivad ebaordinaarseid väljundeid; et loomemaja omab kunstnike loomingule tähelepanuväärset mõju, seda mõju ja elamust otsima tullaksegi ning leitakse enese jaoks uue keskkonna ettemääramatut hoovust isiklike mõtete ja visioonide kujunemisele. Kultuuridiplomaatia üldisemalt tähendab avalikkuse jaoks minu arvates sellise kultuurilise ruumikogemuse loomist, mis on avatud reaalne e. materialiseeritud mõtteruum, kus vaba loominguline saavutus jääb kreatiivset mõju avaldama kogu ühiskonnale, riikidevahelise suhtlemise soodustamiseni välja. Kultuuridiplomaatia sisu poliitilises mõttes on dialoogivõimaluse loomine. Vaba kunst teemana, mõttearendusena, probleemina, keskkonnana, sündmusena on riigile mõõtmatult kasulik nähtus.. Kunst loob sildu erinevate ja muidu raskestiühilduvate maailmade vahel, alates majandusest lõpetades poliitikaga. Kunstikultuuri sisemised arengud ja kasutegurid on võrreldavad teaduse kasulikkusega ühiskonnale. Kunstitalu kultuuridiplomaatia on omaette ouroborus* – tegutseme huvitavate väliskunstnike sissetoomise ning pea igaaastaste välisprojektide loomise nimel. Oleme korraldanud näitusi Eestis, Soomes, Prantsusmaal. Austrias, Lätis, Leedus. *Ouroborus- väga palju sõltub konkreetsete korraldajate ja üksikisikute huvist, entusiasmist ja isiklikust tasustamata eluenergiast.
Ene: Mu seeria "Être une fleur" ühendab juba iseenesest nii prantslastest, eestlastest kui ameeriklastest loovisikuid. Mu tööde läbi olid mõned esimest korda Eestis , osad tulid suvel ka Tallinnasse kohale. Klassikalise laulu õppejõud ja näitleja Catherine Meniane leidis Tallinnast üles sõbranna, keda ta ei olnud näinud 29 aastat... Tänu Prantsuse Instituudile. Ma usun, et see oli selle suve kõige ilusam ja liigutavam lugu. Üldiselt toovad kõik loovisikud endaga kaasa rahu, kuna neil on alati miljon lugu jutustada raamatutest, mida nad on lugenud, näitustest, filmidest, elust... Sõdimiseks ei jää üldse aega. Eks see ongi siis ka oma panus rahukunsti.
K.N.: Miks Eestile on vaja kunsti? Miks Eestile on vaja kunstnikke?
Tiiu Rebane: Hea küsimus... endiselt aktuaalne: kui võtta sisse masohhistlik hoiak siis võib leplikult vastata. Sellist küsimust võidakse küsida ka kultuuriministeeriumis. Ma siiski uurin siinkohal vastu: ehk te teate öelda, miks selline küsimus tekib?
K.N. (vastus Tiiu Rebasele): See tekib enamasti publiku hulgast. Me ise oleme seetõttu sama teema peale mõlenud ja saame seetõttu kunstnike kaitseks öleda, et kunst ja kirjanudus on ainukesed asjad, mille inimkond oma surematuse kehtestamiseks välja on mõelnud. Nii väikesele riigile nagu Eesti on see kindlasti vajalik ka oma iseseivuse säilitamiseks.
K.N.: Kui meie väljaanne oleks "naistekas"*, siis me küsiks teilt "kes on need kõige kuulsamad ja rikkamad, kes teie kunstibaasi külastanud on?"
Tiiu Rebane: Residentuuris on alates 2015 aastast töötanud ja Futu Muhu festivalil esinenud: -
Industriaal-avangardmuusika suurkuju Prohor Aleksejev (RU), koos ansambliga Prohor ja Puzo (Viktor Puzo, Sasha Tsoi ja Valentina Vekshina) https://prohorpuzo.bandcamp.com/ .
Andrei Azsacra (RU) tuntud samuti Zarathustra nime all: Vene kaasaegne filosoof, kunstnik, luuletaja-müstik, ekstremaal, Master of Death. Kompleksnne, raskelt liigitatav autor, kelle teoseid on muuhulgas avaldatud avaldatud Indias, Tiibetis, Jaapanis, Saksamaal, Norras, Inglismaal ja USAs. https://www.ai-res.org/azsacra .
Lonnie Graham (USA) fotokunstnik, professor, installatsioonikunstnik ja kultuuriaktivist, kes uurib meetodeid, mille abil saab kunst saavutada inimeste elus käegakatsutavat tähendust. Hillary Clinton on olnud Lonnie Grahami komplekssest loome-ja teadustööst vaimustuses. https://en.wikipedia.org/wiki/Lonnie_Graham
Ahmed Saleh Al Yafei (UAE) Abu Dhabi Art Hubi omanik/algataja ja Osan Groupi AÜE esimees, kellega plaanisime nii kunsti- kui ettevõtlusalast koostööd ning kelle siinviibimine avaldas paljudele kustumatut mõju. https://www.luxoratelier.gov.eg/?q=node/1622 -
Jimi Tenor , (FI) koos Jori Hulkkonen´i ja Tapio Normall`ga. Soome heliavangardistide resideerumine kulges filmivõtete tähe all. Korraldasin Jimile hiljem mitmeid kontsertesinemisi ja tema fotodega näituse Tallinnas. https://www.jimitenor.com/news.html https://ideto.mozello.com/lary-tenor/ https://ideto.mozello.com/nuntius--supersonic/
Alexander Morozov (RU) Korduvalt Muhus resideerunud Peterburi tippkunstnik, kes iga külastuse järgselt tõi oma suurloominguga Moskva ja Peterburi näitusesaalides, sisuliselt riskides, välja Eesti ja teiste represseeritud väikerahvaste ajalugu. Intervjuu 2022: Futu Muhu 2022 Aleksander Morozov
Lisa Roberts (FI/USA) - hinnatud kaasaegne kunstnik, kelle tööd asuvad maailma tippmuuseumide kogudes on samuti korduvkõlaline, kelle loomingulised plaanid on tänaseks tihedalt meie ajaloo ja kunstiga seotud. https://lisaroberts.fi/ Jpt
Muhus on lühemalt või pikemalt töötanud palju meie oma tänaseid autoreid, kes paigutatakse Eesti üldise kunstiajaloo raamatutesse siis, kui neid raamatuid kirjutama hakatakse. Võimalik, et koos nendega liigub ajalootekstidesse ka Muhu Kunstitalu.
Siin on Muhu kunstnike nimekiri (2015-2021), seda tuleb täiendada veel 2022-2023 kunstnike nimede loeteluga. Kirjas on residendid, kes on siin kohapeal töötanud 1-12 nädalani ning autorid, kes on osalenud Futu Muhu festivalil või Muhu Prindil. https://www.ai-res.org/residents
Eveli Variku näitus suvel 2023 Muhu residentuuri galeriis.
K.N.: Kui me oleksime sisekujundusajakiri, siis me küsiksime "milline ost on andnud juurde teie baasi kujunduse disainväärtusele ja palju maksis?"( vihjan plaadimängijale ja Eveli Varik pani kõikidesse tubadesse sääsevõrgud ning paigaldas koos pojaga vannituppa peegli, aga äkki on midagi muud põrutavat veel ?)
Tiiu Rebane: Pean korrigeerima: Eveli paigutas sääsevõrgu ainult ühe toa uksele, vahetult enne teda paraku elas ruumis kunstnik, kes eemaldas ukselt võrgu ja kasutas seda loorina. Saunas peegli tõstmine silmade kõrgusele oli tõesti abiks, enne oli see pesulaual ja naba kõrgusel. Kuid: Meie olulisimad hanked on olnud residentuuri
algusaastatel, mil ostsime sisse arhitekti- ja prügikonteinerite teenuseid. Hoonete olukord on aastate jooksul tänu meie pingutustele paranenud, kuid ei saa väita et talutöödega oleksime tänaseks ühele poole jõudnud. Iga aasta oleme teinud tõeliselt rasket füüsilist tööd et hooneid konserveerida(!), pluss ehitushanked: aitadel on uued rookatused, sepikojal eelmisest aastast alates uus laastukatus, saunas nüüd moodne, kõigi inimlike mugavustega kanalisatsioon. Seda polegi nii vähe, kui mõtlema hakata. Kuid meie peamure on peamaja heakord ja selle vajaduspõhine funktsionaalsus. Alates 2023 sügisest olen algatanud talu peamaja täiemahulise renoveerimisprotsessi, millega on nii peamaja (EKL) meeskond kui arhitekt Jaak-Adam Looveer (Paik Arhitektid) ja Muinsuskaitse (eritingimuste koostaja) efektiivselt liitunud. Ühiste pingutustega jõuame lähiaastatel samm-sammult lõpuks ka tõeliselt parendatud kunstiresidentuuri esitlemiseni.
K.N.:Kui me oleksime moeajakiri, siis paluks üles lugeda stilistiliselt parimad õnnestumised ja kus shopata? Mis on see teie kõige lemmikum hilp või ehe, mida te Muhus kannate? Ja kes on autor?
Tiiu Rebane: Tõsist glamuuri esitles meile tänavu moekunstnik Kalle Aasamäe, ühendades spontaanse elegantsiga uut ja vana, mehelikku ja naiselikku, tõsidust ja kurbust. Kalle tõi kõrge tanu alla kokku kaunilt tätoveeritud musklid ja Muhu seeliku, mõtliku ilme ning traditsioonilised tantsuliigutused. Jäädvustasime eepilised tipphetked videolindile. Kalle edu saladuseks on julge pilguheit kohalikku veimevakka. Need, kellel aga selline võimalus puudub saavad sooritada oste Piiri küla Taaskasutuskeskuses, mille pakutav sortiment on inspireeriv ja jätkuvalt rikkalik. Mina ise põhimõtteliselt unistan ühtsest vormist, et kõik Muhu inimesed käiksid nagu mina: dressipükstes ja ruudulise pluusiga. See on n-ö baas, millele aksessuaarid lisaksid isikupära, et tööd tehes välja näha ilus ja ligitõmbav. Rääkides Eveli Variku “suvi 2023” outfittidest siis tema lõi meid iga päev pahviks, sõnadest jääb väheseks kirjeldamaks mida tema kohver sisaldas. Eveli ostis kohalikust keskusest (NB:Piiri Taaskasutus) ka mitmeid soojemaid asju juurde… Üleüldse on meie residendid tipptegijad ka välimuse mõttes.
Ene: JYL tuli pariislasena Eestisse natuke õhukeste riietega, aga mu ema saatis talle Tallinnast kampusneid ja Eveli Varik riietas JYLi õhtuti jumalikesse kasukatesse. Mul on kahju, et ma ei joonistanud JYLi Eveli Variku maja ees istumas: käed elegantselt klaasi hoidmas, pantrimustriline kasukas õlgadel ja pilk valgetesse öödesse suunatud. Eveli Variku kasukad päästsid külmast teisigi külastajaid ja lisasid hoolimata vihmale ühissöömiste juurde kõrgkultuuri hõngu. Õhtusöögiks riietusime ikka ringi ja Eveli Variku vernissage'iks riietusid ka kõik väga korralikult. Ma usun, et sir James Darwen, kes on kirjutanud "Le Chic Anglais" , oleks meiega rahule jäänud. Aga palun, mu kingad on Annabel Winship annabel Winship (annabelwinship-shop.com) ja mu ehted on Pariisi teises kvartalis valmistanud Alice Hubert ALICE HUBERT - HOME .
Muhumaa tigu, milles prantslased tunnevad ära burgundia teo. Nii peab igale prantslasele enne Muhusse saabumist seletama, et nad on Eestis looduskaitse all ja neid õhtusöögiks valmistada ei tohi.
......
Muhus tehtud retsepte saab iga kodanik oma köögis ise proovida. Retseptilist täieneb publiku soovil:
Retsept. Mida teha peediga ? Nii et oleks söödav ja soe - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Retsept. Antipasti (vegan) - Kirjad Nuustakult (over-blog.com)
Meilt on juba küsitud ka Muhu residentuuri esitlusel pakutud quiche'i ja pain perdu retsepti. Uurime, märgime üles ja publitseerime ka need retseptid esimesel võimalusel.
JYLi vastused tõlkis prantsuse keelest eesti keelde Kalle Soms.
* Kirjad Nuustaku tegijad vabandavad kõigi naiste ees, et selline termin üldse kasutusel on.
Aitäh! Merci! Suured tänud La Condamine'i ja Maison des Artsites'i meeskondadele info jagamise eest. Erilised tänud Les Arches Citoyennes'ile ja nende kohvikule. Ilma Thomas' ja Nicolas' küspetamisoskusele ei oleks see soirée võimalik olnud. Tänud kultuuriatashee Eike Ellerile, kes tõi dokumentatsiooni ja ajakirju Eesti kohta.