All Rights Reserved

Tiiu Rebane 

WOLDEMARE 

Helen Merila intervjuu Aare Ermusega, muusikunimega Woldemare 
https://splice.gopro.com/v?id=72xjbL

https://soundcloud.com/woldemare

Aare Ermus´ musically active period goes back to the early 90s. After 25 years of silence he has decided to come out open and start anew. Musical composition and creative outburst has become a personal necessity for Aare who applies himself as the primary source of inspiration. His body of work could be best described by contemplative self-observations, soul-search and inner dialogue. Aare defines woldemare´s soundscape as a circular journey to his own inner self – what has once been will come again, there is nothing that has not existed before. The continuous flux of fallings and learning-lessons is like a carousel which Aare has no wish to attend, but to follow from a distance. He finds it´s easy to stay in afar, also quite desirable to stay away for good.
--
Olen Aare. Olen olnud muusikaliselt aktiivne 90-ndate aastate alguses. Nüüd peale 25 aastast vaikimist olen tulnud n.ö kapist välja looma uusi helisid. Loon ja komponeerin sest teisiti ma enam ei saa. Ma loon helisid mis vajavad loomist ja otsivad väljapääsu minust endast. Minu looming on kantud minu enda sisekaemuslikest rännakutest, enda sisse vaatamisest, enese otsimisest ja kohtumistest iseendaga. Minu looming ehk woldemare helid ongi kui üks lõputu rännak sisekaemuslikel radadel, kõik ongi ju kui üks lõputu ring, mis olnud see kordub ja tuleb taas, pole olemas midagi mida pole enne juba olnud, ma kulgen ja voolan, kukun enne kui jõuan õppida, ma õpin selleks, et jälle unustada ja kukkuda, püüan olla eemal ja eemalt jälgida, lihtne on olla eemal, tihti tekib soov eemale jäädagi.

Helen Merila: Woldemare, räägi mis sa teed siin Muhus?
Woldemare: Futu Muhu suure organisatoorse komitee kutsel tulin oma helisid, oma muusikat esitlema.

 
H:
Festivali kuraator pani ette sellise teema „100 aastat“, millega see sada aastat sinule seostub?
W: Mina ei läinudki sellesmõttes teemasse. Ma sain aru, et see on selle festivali üldine suur teema, aga ma ise ei valmistanud midagi ette selleks teemaks või et ma oleksin kuidagi täpselt selles teemas. Ma natukene võib-olla vedasin neid alt, aga see kava, mida ma esitasin eile või mängisin, saab olema ühel varsti ilmuval plaadil. Asjade kokkulangevused on mõnikord üsna huvitavad asjad ja see plaat hakkab ka nime kandma „Miski pole lõplikult kadunud“. Suures plaanis ühtib see saja aasta teemaga, et igast kammajaad ja asjad, sõjahirmud , aga lõplikult pole miski kadunud. See saab plaadi nimeks ja see oli eilse live’i nimi ka. See ei ole otseselt selle ürituse jaoks tehtud kava või välja mõeldud nimi, aga need läksid omavahel mõnusalt kokku. 


H: Ma ei tea kas sa oled nõus, et viimaseid 100. aastat jääb ajalukku meenutama üks suuremaid pöördeid inimkonna ajaloos milleks on World Wide Web. Kas sa oled pigem kriitiline või oled sa positiivselt meelestatud digimaailma suhtes?
W: Ma olen tegelikult kriitiline. Mul on 18. eurone telefon taskus. Ma vägisi kasutan arvutit ja mingit tahvelarvutit. Kui seal midagi kinni kuskilt jookseb, siis ma olen hullult hädas ja närvis – ühesõnaga, ma olen nõukogude aja laps, mulle meeldis see vana asi rohkem. Ma arvan, et ma oleksin saanud ennast muusikuna samamoodi reklaamida ja publicytit teha teistmoodi – ajalehtedesse artikleid kirjutades, esinedes. Ei pea selleks üle webi kuskile midagi ..täna teed, homme juba riputad kuskile üles –  see on tore, aga mina isiklikult leian, et ma ei oleks kaotanud mitte midagi kui seda kõike ei oleks olnud. Teisest küljest on see äärmiselt hirmutav, et kui sul ühel hetkel on elekter ära, siis on „puuks“ , siis sa ei saa mitte midagi teha – keegi ei oska telegrammi saata, keegi ei oska kirja saata ja ongi kõik. Kõik tegelikult püsib mingi ühe juuksekarva peal (otsas?). Progress on vältimatu, aga keegi ei ole kuskil öelnud, et see hea on kuhu ta läheb. Ta on mugav niikaua kui see töötab. 


H:Aga kui me jätame software kõrvale, siis kasutad sa mitut meediumi videot ja muusikat?
W: Aga siis ma mängiksin võib-olla pilli naturaalselt . Ma olen kunagi mänginud mitmeid pille, bändi teinud. Siis võib-olla oleks mul tantsutüdrukud siin, midagi visuaalset saab ka ju niisama füüsiliselt teha. Ma kasutan jaa neid võimalusi, aga see ei ole selles mõttes primaarne. Ma ilma selleta ei oleks hädas, näljas või õnnetu. Eilegi jookis kontserdi ajal korra programm kokku, mis peab mu muusikat esitama. Oleks ma kitarri mänginud, poleks mitte midagi juhtunud. Õnneks keegi ei märganud seda, nii et minu jaoks ei ole kõik nii hea mis meil siin praegu on. 


H: Sa oled pigem kriitiline?
W: Kergelt jah, võib-olla ma olen laisk, et ma pole piisavalt õpihimuline või ma ei taha areneda edasi selles vallas, et tee selgeks omale need asjad, kõik on lihtne, sa tead kuhu vajutada, mida lugeda. Võib-olla ma olen laisk. Vähem tehnikat, vähem tehnoloogiat  ja elu oleks minu meelest lillelisem. 

 

H: Sa ütled, et sa oled 90ndate algusest olnud aktiivne muusik(as), kuidas see tee on kulgenud, sa hästi palju räägid sellisest „sisekaemusest“  niipalju kui mul õnnestus sinu kohta uurida. Kas pigem see ongi tunnetus, enda sisse vaatamine – kuidas sa vaatad endasse?
W: Need lood, see muusika on sündinud alati ikkagi sellest, et kui on mingisugune ahastus peal või mingi kassi mure või mingi selline mingisugune sügavam mõte, ongi mingid meenutused oma tehtud- või tegemata asjadele, suhted kellagagi. Need helid ei ole ükski sündind niisama, et hakkan midagi trillerdama. Näiteks loo nimi on tulnud mingisugusest sügavast mõttest  või see lugu ise saand.. kõik on seotud sissepoole vaatamistega. Mul on enda jaoks selline vaatleja positsioon, tunnetan end kui vaatleja. Ma ei taha väga eriti osa võtta asjadest, vähe kontakteerun võõrastega, olen võimaluse piires (võimalusel?) omaette ja siis see omaette olemine annab piisavalt palju aega sissepoole vaadata. Ümberringi toimub ka piisavalt selliseid kriitilisi, õnnetuid, kurbi ja põnevaid asju. Minu jaoks on kurbus loojaks. Mitte halvas mõttes, aga just ongi selline, mõnus kurbus paneb looma. Seda ma nimetangi sissepoole vaatamiseks, see on selline sisekaemuslik asi. Sa võid minna kuskile räpipeole ja ennast tühjaks tantsida, selleks, et sa lihtsalt tahad tantsida, aga minu muusika ajal sa võid lihtsalt istuda ja mõeldagi sellele, mis oli eile või kes sa oled või miks sa oled.  See on lihtne teema, aga mulle on see oluline.

 
H: Niiet, sa siis tegutsed muusikuna pigem üksi?
W: Ma olen 90ndate alguses teinud sõpradega bändi nagu ikka iga teine tänane muusik, kes täna elektroonikat üksi harrastab on kindlasti kuskil bändis kunagi olnud. Sellist psühhedeelset kitarrimuusikat harrastanud, aga need asjad lagunesid mingil põhjusel. Kuskil paarkümmend aastat  olen peidus olnud . Aga nüüd jah, tänu tehnoloogiale, tuleb aitäh öelda, nüüd ma sain aru, et võin ka üksi teha kuskil mingi arvutiga ja toimetada. Selles mõttes jah, aitäh tehnoloogiale. Nüüd olen hakanud uuesti (muusikat?) tegema, ma nimetan seda „kapist välja tulemiseks“ . Kogu aeg on mingi valu olnud teha ja lõpuks viskab kaane pealt ära ja siis peab midagi tegema. Nüüd on sellest vist kuskil poolteist aastat kokku (möödas?) kui esimesed helid said omale hingamise. 


H: Kuigi sa ütled, et saab ilma igasuguste selliste toetavate kanaliteta hakkama kus oma muusikat levitada, aga kus sa põhiliselt levid või kuidas publik su üles leiab?
W: Ma olen selle välja öelnud, et saaks ka ilma, aga teiset küljest ma naudin seda, et kui ma tõesti täna öösel teen, ma väga tihti teen öösiti muusikat, et kui ma öösel mingi asja saan valmis, siis ma olen sellest ise nii erutatud ja elevil, et esimene asi mis ma teen – ma riputan ta Soundcloudi üles, siis saab hommikul seal like lugeda. Kas kellelegi on meeldinud või mis kommentaarid seal on. Soudcloud on see põhiline väljund ja videod on YouTubes üleval, need ongi sellised kaks kanalit mida ma kasutan. Soundcloudis ma olen natukene üle aasta olnud ja see on hea kanal just sellepärast et, noh need liked likedeks, aga seal väga tihti teised, mingid profesionaalsemad või tõsisemad tegijad, muusikud kommenteerivad su mingeid möödalaskmisi või kordaminekuid. Sa saad tagasisidet sealt. Nüüd ma küll kuulsin, et mingil põhjusel Soundcloud vist pannakse kinni, siis tuleb kuskile mujale kolida. YouTubes sama asi, mulle meeldib hullult kui muusika taustaks on mingi videopilt, ehk et mul on kontserditel alati see probleem, et ma ei julge publikut vaadata, ma ei julge kellelegi silma vaadata. Siis mul on hea kui mind ei vaadata, vaid vaadatakse videot, siis ma ei pea väga kontaktis olema inimestega. Pluss see, et videopilt minu meelest lisab sinna nii palju atmosfääri. See materjal mida ma eile näitasin on Okeiko tehtud. Ühel hetkel saime kokku ja leppisime kokku, et äkki saame üksteist aidata. Tema saab harjutada, teha, ka ennast reklaamida kunstnikuna ja mina saan endale videotausta. Selline pikk must-valge pildiriba tuligi. Jällegi nostalgiline meeleolu, melanhoolne must-valge – need on teemad mis panevad mul mootri tööle. Selline lihtne üks-ühele mustvalge maailm, ilma mingite salavarjunditeta, see on kõige lihtsam.


H: Nii et Okeikoga on teil läbiv (koostöö?)
W: Niivõrd-kuivõrd. Üks selline pikem video, mida ma kontserditel kasutan, see on tema kokku pandud. Ühele loole on video teinud Evi Pärn, kus on kasutatud ka Rope Ahola kuskil Butaanis filmitud materjali. Killukesi siit  ja sealt. Evi Pärna video on hetkel selline, millega ma olen kuskil televisioonis mingis saates olnud või võistelnud mingis Eesti top-is või kus iganes. Ja väga palju videosid olen ise teinud. Lihtsalt leiad mingi asja mida filmida staatiliselt 3–4 minutit. Mulle väga meeldib kui mingi pilt on taga (taustaks?)

 

H: Kas sa Muhust ka leidsid midagi?
W: Ei ole leidnud. Ilm on liiga ilus. Ma leidsin alt sadamast, seal on vana lagunenud sadam, mis on nõukogude ajast jäänud, seal on mingi tohutu rauast monstrum kai lõpus ja seal lained peksavad peale. Kui päike paistab, siis ei tule seda efekti. Ma tulen siia tagasi siis kui on hullult tormine, vihma sajab, siis võib-olla saab seda teha millalgi. Praegu on liiga ilus. Ilus ilm ei pane looma. Mingi äng peab olema, mingisugune torm, mure.


H: Ütlesid, et kui sa alustasid, siis sa kasutasid niiöelda mehaanilisi pille, praegu oled pigem elektroonilise muusika peal, kas sa praegu neid kahte omavahel ka mixid?
W: Ma ei oska enam pilli mängida. Ma olen kitarri mänginud ja laulnud. Võib täna ka häält teha kui on vaja, aga pilli ma enam ei oska mängida. Kindlasti on sõrmedel mingi sõrme mälu, aga ma pean meenutama ja tegema piisavalt kodutööd selleks, et millegagi julgeks välja tulla. Oma muusikas ma kasutan klaverit. Suurem osa teemadest on üles ehitatud klaverile. Klaver on selline pillide pill. Muidugi mingid viiulilised ka, see on lihtne. Jällegi aitäh elektroonikale, tehnoloogiale, et sa võid kodus seda klaverit sisse toksida, klots klotsi haaval ehitada seda lugu nagu 3–4 päeva, samas lives kui sa annab mulle klaveri, siis ma ei julge seda enam esitada. Ma ei tunne nooti, selles mõttes, et ma ei mängi reaalselt ühtegi pilli täna. Arvutis on neid asju lihtne ehitada ja kokku luua (panna?), aga jah reaalselt ma ühtegi pilli täna ei oska.


H: Mida sa loed praegu?
W: Ma loen, ma ei mäleta enam selle autori nime, see on visoon sellest kui Eesti Vabariik ei oleks lubanud vene baasidel tulla sisse. Selline Eestiga seotud küll jah, jälle 100 aastat. Aga see jõudsis juhuslikult mu raamaturiiulisse. Selline välja mõeldud story sellest, et mis sai Eestist tänu sellele, et siia siia ei tulnud nõukogude baase. Ma alles alustasin seda raamatut, ma ei tea mis sellest Eestist sai. Ma näen seda mis on praegu saand. Olen sellest ajast pärit kui see oli valus ja aktuaalne teema, siis ma leidsin poest raamatu kus on keegi fanatseerinud sel teemal, et mis siis sai. Vaatame mis saab kui ma jõuan kuskil poole peale. 


H: Väga hea. Ma tahtsingi küsida järgmiseks, et tulles tagasi 100 aasta teema juurde, mida sa muudaksid, kui sa mõtled 100 aasta peale ja peaksid valima ühe sündmuse, mida sa valiksid – mida sa tahaksid muuta ?
W: Eestis kindlasti, seda ei pea võib-olla ütlema või see ei kõla ilusti, aga see sama nõukogude okupatsiooni periood, mis oli võib-olla tore, muretu aeg, aga rohkem ikkagi repressioonide aeg. Siiralt oleks tahtnud näha Eestit ilma ilma selle okupatsioonita. Ma näen Rootsit, Taanit, Soomet – seal on kuidagi lillelisem see elu. See Eestis 100 aastat võtta mingisse plaani, siis 100st aastast selle okupatsiooni oleks välja jätnud. Ma arvan, et sellega oleks kadunud ära väga paljud olulised valusad asjad, mis on täna: mingi rahvuste probleem, eestlaste ja venelaste põrkumised, need kõik oleks ära jäänud. Inimesed ei oleks nii masendunud, nii kurvad. Ma arvan, see oli see, mis 50ks aastaks lõikas ära mingi tüki meist. Selle ma jätaks ära.


H: Nii et sa ei käi siit nostalgiliselt otsimas vanu sõjaväebaase nagu Jimi Tenor ja teised muusikud kes siin festivalil esinesid? 
W: Ma ei käi seda nostalgiliselt otsimas, see nostalgia, see sõna juba tähendab seda, et mingisugune igatsus on – see nostalgia. Pigem ma vaatan nostalgiliselt neid vanu talumaju, neid rookatuseid. See on nostalgia, selline mõnus igatsus.  See, et ma täna ka Muhus, Liival, kus olime, seal oli keskpäeval laat, keegi müüs militaarvarustust ja nõukogudeaegseid tööriistu – ma ei vaata seda nostalgiaga, ma vaatan seda huviga, et näed olid sellised asjad. On sadam seal, põnev. Huvitav, mis need kalurid siin tegid ja mis reeglid siin olid, aga see ei ole nostalgia. See on lihtsalt ajaloo vastu huvi, põnevus. 


W: Kõik ongi üks suur ring. Täna ei ole midagi, mida ei ole juba olnud. Me kogu aeg kordame mingi suurema ja väiksema vahemaa tagant, kõik asjad korduvad uuesti. Ma arvan, et see sama mõte, mis on see uus järgmine level või big step, ongi see, et inimesed hakkavad ringiga jõudma sinna kus nad olid, ehk nad hakkavad tagasi tõmbama sellest hullust sotsiaalsest suhtlemisest. Sellest meeletust lävimisest, et mul on vaja kindlasti vaadata mis värvi su juuksed täna on või mida sa hommikuks sõid. See hakkab tagasi vajuma, ma loodan. Selline kerge privaatsus hakkab rohkem hinda minema, inimesed tunnevad ennast rahulikult kui nad saavad rohkem omaette olla.


H: Et selline valitud sisu?
W: Jah, valitud sisu. Me enam ei pane kõike üles: mis ma täna tegin, sõin, istusin. 


H: Kust tuleb nimi Woledmare?
W: See Woldemare nimi sai algupära sellest, et meil oli seltskond selliseid noori punkareid Pärnus, kellega me minu vanemate korteri all keldris, meil oli seal mingi stuudio või ateljee, kus me istusime koos ja elu üle arutlesime, kirusime ja tegime igast pulli. Seal oli üks klade kuhu me kirjutasime kõik oma luuletused ja põnevad mõtted ja seal oli kolmel-neljal sõbral, kes me seal käisime, igal ühel oma varjunimi, mingisugune pseudonüüm. Kui keegi oma luuletuse sinna kirja pani või romaanikese, meil oli seal palju asju kirjas, siis kõigil olid hüüdnimed või varjunimed. Minul oli Woldemar või Wolli. Teistel sõpradel see nimi kadus. Minul jäigi see Woldemar või Wolli hüüdnimeks, jäigi külge ja see Woldemare, selle võis lihtsalt tuletada. Kui oli vaja artisti nime leida, siis ei olnud vaja kaugelt otsida. Natukene tähtedega mängida ja tuli uuesti see nimi kasutusele. 


H: Aitäh!
W: Võta heaks.