All Rights Reserved

Tiiu Rebane 

Taave Tuutma, Margus "Sorge" Tiitsmaa, Meeland Sepp, Kaarel Kütas,  JPT

http://tsirkus.weebly.com/

Leila Lükko ja Helen Merila videointervjuu Kaarel Kütasega, Tsirkus-Kunst-Teater 

 

Põleva Kaelaga Kirjaku performatiivsete etenduste eesmärk on näidata elus- ja ühiskonnas toimuvat tsirkusenumbri ehk sketši võtmes. See on tegevuskunstnike vaba tõlgendus klassikalisest tsirkusest, teatrist ja performancekunstist, milles leidub etteasteid lihtlabastest naljadest kontseptuaalse performance-ni. Pantomiimi ja grotesksete rekvisiitide vahendusel, kujutatakse läbi kõverpeegli elu koos kõigi selle veidrustega. Tsirkus-Kunst-Teater ohverdab kaasaegse kunsti ja kultuuri paradigmad ja see on naljakas, sest naerame iseenda üle.

Rühmituse „Põleva Kaelaga Kirjak“ tuumik koosneb kogenud performancekunstnikest. 

--

´Giraffe with the Flaming Neck´ is a reflection of the society in the form of short sketches. Circus-Art-Theater sacrifices the paradigms of the modern art and culture with distasteful jokes and conceptual performances. It is funny, and they make fun of ourselves. A group of clowns, mermaids and bearded ladies mime and use grotesque props to represent the life in all its bizarreness. The aesthetic of these performance artists is the anarchistic pleasure to shift the pillars of the matrix, demolish pride and dignity and rise the bearded woman as Phoenix from the ashes.The performances mix pure performance art with theatre and circus elements. Each performance is unique and we never perform the same way, even if we reuse the topic of the sketch.

Küsimused Põleva Kaelaga Kirjakule (PKK):

TR: 
Nagu ma aru olen saanud, plaanite te Muhus esitada uut kava? Kas saate sellest juba lähemalt rääkida?

PKK: 
Hetkel veel mitte, sest lõplik kontseptsioon sünnib tõenäoliselt alles vahetult enne etendust. Nagu performancekunsti puhul sageli. Pärast pooleteise aastast pausi oleme nüüd viimase paari kuu jooksul teinud kolm etendust ja uute šketside leiutamine on käinud sellega käsikäes. Neid saame vajadusel ka Muhus kasutada kuid võib-juhtuda, et teeme seekord festivalil ka täiesti teistmoodi etenduse. Naasime paar päeva tagasi Helsingis toimunud esinemiselt ja hakkame Muhu peale alles mõtlema, sest tähelepanu oli siiani mujal.

TR:
Kas ja kuidas on teie kava seotud festivali selle-aastase teemaga "100 aastat"? 

PKK:
Ei oska veel kommeneerida. Kuid iga esinemise puhul oleme katsunud vähemalt osaliselt selle ürituse teema, toimumiskoha või muu säärasega ühildada. Kasvõi ühe šketsi jagu...

 

TR:
Mida teie arvates tsirkus üldiselt publikule annab? Miks on tsirkust vaja?

PKK:
Tsirkuse kohta üldiselt ei oska öelda. Mis meie loomingulist kollektiivi puutub, siis ma arvan, et enamasti õnnestub meil publikule anda hea tuju ja natukene rõõmu. Kunst ei pea alati liiga tõsine olema ja vahel võib ka totrusi ja nalju teha. Kuid komejandi sisse sattub ka tõsisemaid teemasid, mida kujutame siiski huumori või performance`ikunsti võtmes.

---

Leila Lükko ja Helen Merila intervjuu Kaarel Kütasega

Leila Lükko: Kas muna võiks olla taassünni sümbol?
Kaarel Kütas: See oli mingi rafaello muna, mingi asi tuli seest välja. Aga noh, ma värvisin selle valgeks ja ta on muidugi selles suhtes sümbol.


LL: ja see must ja valge, vastandused?
KK: Jah, see must ja valge tuli Meelandilt. Kui me hakkasime mõtlema, et mida me siis teeme, siis mõtlesime, et teeme kuidagi teistmoodi kui me oleme muidu teinud. Ja siis meil tuli musta ja valge mõte, nagu kostüümides ja niimoodi.


LL: Paolol ja Kerstil oli ka must ja valge, see jooksis nii huvitavalt kokku.
KK: See oli juhuslik. See jooksis kokku, aga seda me ei olnud kordineerinud.


LL: Tihti kunsti puhul juhtub nii, et ühes ajas juhtuvad samad asjad. 
KK: Need munad, mida katki tehti, need munad tulid Noolegrupilt. Kuna nad värvisid neid mune mustaks, siis tuli see mõte, et võiks kasutada mõne neist ära. Nad pakkusid ja..kui sa musta muna teed katki, siis tuleb seest välja valge. 


LL: Ja see nool muna pea, ta on ühtepidi progress ja teistpidi nagu taassünd, kuskile minek ühesõnaga.
KK: Nojah, see nool on seal peal tänu sellele (sellepärast), et need olid Noolegrupi munad. Need tulid sealt ülevalt installatsioonist. Me ise neid nooli sinna ei maalinud, see oli mingi koostöö osakond. 


Helen Merila: Kuidas selle munemisega oli, kas seda võib nimetada „sünnituskadeduseks“?
KK: Kui sul on muna, siis on efektne kui sa sealt midagi välja võtad. Need küsimused on nii filosoofilised, mul on palju lihtsamad praktilisemad vastused. Nende sketšide või asjade loomise protsess tuleneb sageli mingitest esemetest mis kasutada on. Ja sealt hakkad aretama, et mida sellega teha saaks. Ja muidugi sa mõtled sinna mingit lugu juurde. Kui sa selle muna seal nö välja haud ja Mari Prekup samal ajal laulab maailma loomisest, siis ta nagu ongi maailma loomine.


HM: Aga just, et mees selle muna sünnitab, kas sellel oli ka mingi tähendus?
KK: Ma ei tea, meie enda jaoks vist nagu ei olnud. Me oleme küll teinud kunagi mingisugust sketši, mille nimi on „Mees sünnitab“, aga see oli hoopis teine asi. Siin vist nagu, ..juu siis oli kui te niimoodi vaatasite. Aga me ise seda tehes, selle peale ei mõelnud. Vähemalt mina mitte.


HM: Sa kirjutasid ka, et teie puhul ei pea alati sõnumit otsima, aga paratamatult see tekib.
KK: Jah, see ongi nagu kunsti mõte. Sa teed midagi ja sellest tekib midagi.