All Rights Reserved

Tiiu Rebane 

Mari Prekup, EE

Futu Muhu ajal toimuv kestvus-etteaste, kus autor koob varrastel muhu kaheksakanda päevad-öö ja laulab rahvalaule, nii siis kui see on sobilik, kui ka siis kus see häirib teisi külalisi ning etendusi. Ühest küljest on see austusavaldus Eesti ning Saarte pärimuskultuurile, teisalt on see parodeerimine sel teemal, et kui folkloor reaalselt meie kõrval on, siis ei pruugi ta olla just meile meelepäraselt pakendatud ega õige ajastusega. 
Aga siin ta on - tahad või ei!  


Long endurance-performance, in which the author weaves and sings folk songs for day and night, even if it interferes with other guests and performances. On the one hand, it is a tribute to the traditional culture of Estonia and the islands, on the other hand, it is parody on this subject, that if the folklore is actually next to us, it may not just be acceptable to us in its appearance or timing.
But here it is - you want it or not

Tiiu Rebase videointervjuust Mari Prekupiga

TR-Tere Mari. Sa oled graafik, galerist. Grafodroomi asutaja ning nüüd ootamatult tegeled sa ka rahvalauluga

MP-See rahvalauluga tegelemine ei ole üldse ootamatu, see on selline pigem normaalne elu osa. Mingis mõttes ma kasvasin rahvalaulikutega koos üles otsapidi, enda peres mul ei lauldud küll aga kui me hakkasime Vanalinna Hariduskolleegiumis käima ja tegelt Muusikamajas juba alates kolmandast eluaastast, siis seal oli rahvalaulikute seltskond. Sarvede perekond, suguvõsa just tegutses seal ja siis lapsepõlves veetsin nendega päris palju koos aega ja folklooritunnid olid ja kuigi meie peres ei ole lauldud siis meil on hästi palju kokkupuudet rahvapärimusega. Just selliste mitmesaja aasta vanuste perekonnalegendidega mida põlvest põlve edasi räägitakse. Et selline folkloor on alati olnud hästi loomulik elu osa.

TR-Siit siis tulebki sinu festivali idee et folkloor on alati olemas, tahad sa seda või ei. Su kestvusperformans seisnes selles et sa võtsid laulu üles igal vabal hetkel kui just sina seda soovisid.

MP-Jah, selle juures on teine aspekt ka et see on mingis mõttes viide sellele samale ajale mis need hoonedki siin on meie ümber. Selline meie mõnus idealiseeritud 19.sajand näiteks, kus aega oli ühtlasi ka väga palju ja ka väga vähe. Et ma kujutan ette et kui tollal oleks siin olnud selline festival ja oleksid tulnud külainimesed kokku siis oleks neil koguaeg midagi käes olnud. Et kes oleks mingit rehapulka voolinud ja kes oleks kindaid teinud, et seda aega kulutati hästi. Inimesed isegi kõndisid niimoodi et nad kudusid näiteks. Ja eriti siinsamas Muhu saarel, mis oli kuulus selle poolest nagu ka Ruhnu ja teised. Et ongi et tahad kuulata siin Jimi Tenorit siis samal ajal kood.

TR-Kust sa praegusel ajal neid laule kogud või kuidas sa oma repertuaari koostad

MP-See on sehuke kahetine, et kuna ma ühtepidi olen hakanud rahvalaule laulma Põleva Kaelaga Tsirkuses siis mõnikord tekib just selline teemapõhine otsing. Et kui me näiteks Soomes esinesime siis ütlesin ühele Sibeliuse tudengile et Appi - mul on vaja laule meestest kes on alkohoolikud ja peksavad naisi, siis vastuseks sain et neid ongi suurem osa ja et kas ma tahaksin veel teemat täpsustada. Meil oli Matti Nükaneni perfokas nimelt, selline väike etüüd kus siis Meeland Sepp poksikinnaste ja suuskadega tagus ja mina siis laulsin.

TR-Küsin Põleva Kaelaga Kirjaku kohta, see on väga tänapäevane tsirkus, et kuidas üldse folkloor kaasajal töötab. Kus ta oma koha siin reaalses elus on leidnud. Või otsib ta oma kohta veel

MP-Siin see vist sõltub sellest kuidas keegi folkloori defineerib. Et mida keegi õigeks folkloriks peab. Niipalju kui on folkloori armastajaid niipalju on ka erinevaid definitsioone.

TR-Kas folkloor  on ainult minevikust võetud või kasvab ta kuidagi praegu ajaga koos

MP-No minu versioon folkloorist on see et folkloor on elav asi. Et kui kunagi ammu need samad laulud, mis praegu arhiivis on, lauldi siis näiteks kui eeslauljaid lauljaid tillitasid ja valisid erinevaid helistikke ja tempot, et kas teised jõuavad järgi – et see oli omavaheline kommunikatsioon samuti kui see pärimuse puhta allika edasikandmine. Tegemist ei olnud puhta arhiiviga mida säilitada vaid pideva edasiarenguga. Ja loomulikult sellist asja .. see kuulub asja juurde sama moodi. Minu jaoks oli väga kummaline üks anonüümne folklooriliider, kes õpetas meile rahvalaule nii et ta mängis meile arhiivilindilt ette ja vägev laul oli .. aga ta juhtis tähelepanu et kus see laulja hingab ja meie peaksime sama moodi tegema. Ja tema eesmärk selles oli just see et me jäljendaksime võimalikult täpselt ning see ei ole see kuidas mina asjadest aru saan. Nii nagu ka vanasti nii sa lased tegelikult selle laulu endast läbi, seedid ja mingis mõttes teed ta enda omaks. Aga selles mõttes on mul veel rohkem tänutunnet näiteks Õie Sarve suguste ees, kes on väga palju teinud tööd just selle nimel et nii nagu vanasti lauldi nii ka edasi jätkata ja õpetada seda väga konkreetset viisi.

TR-Kas see ´nii nagu vanasti´, kas see kajastub kuidagi rahva mõtlemises ka või kas see kujundab mõtlemist.

MP-Kindlasti mingis mõttes.

TR-Oletan et tänapäeva mõtlemine siis kujundab vastavalt rahvakunsti. Mida tänapäeval saab rahvakunstiks pidada, mis on see uus rahvakunst sinu arvates. Või kas enam saabki teha kunstis vahet rahva- ja mitte rahvakunsti vahel. Ühesõnaga, mis see rahvakunst ikkagi tänapäeval on.

MP-Ma ei tea mis see üldse kunagi on olnud. See on üks väga ujuv termin, et kas rahvamustrid on siis nagu otseselt meie folkloor või

TR-Küsin siis nii et mis on eksistentsiaalselt oluline kunstis, mis on see oluline väärtus kunstis rahva seisukohalt.

MP-Ma ei tea, minu arvates on rahvakunsti tänases päevas võibolla kõige rohkem meie kaasaegses muusikas. Kui me räägime kaasaegse kunsti hetkeolukorrast siis mulle tundub et see elektrooniline muusika olevat väga väga otseselt mõjutatud Eesti loodushelidest näiteks. Omab päris tugevat Eesti identiteeti ja miks mitte ka rahvuslikku väga vaba ja mõnusat mõju. Samas hetke kaasaegse kunsti pinnalt ma nagu ei oska et mingit sellist trendi konkreetselt nimetada. Seda soovi leida nagu seda meie oma .. mitte seda meelega otsingut ..vaid seda mis oleks nagu loomulikult kujunenud nii et ´aa, see on väga Eesti ´. Mulle tundub pigem et see mis on visuaalkunstis praegu väga ´Eesti´ et see on nagu Inglismaa ´70 aastate perioodi läbipõdemine, kus mingid metakontseptualismid on ikka veel jalus.

TR-Mis sa arvad kuidas mõjutab folkloori ja  rahvakunsti tänapäevane virtuaalmaailm ja üldine digitaliseerumine

MP-Ennem sa küsisid et kust ma leian oma materjale, no jube lihtne on mingis mõttes nüüd. Kirjutad näiteks sinna Meeste Lauluseltsi foorumisse et ´mis see oli..ma tean ainult ühte rida ´ ja saad kiirelt vastuse , või trükid ainult paar rida sisse ja guugeldad. Või siis see sama Sibeliuse tudeng, kellega me suhtlesime meilitsi ja ta saatis mulle MP3-d. Ja no hästi palju lihtsam on elu, ja sama moodi nende mustrite otsingutega. Ja mustrite tegemine Adobe Illustrator´is näiteks..et kui vanasti nagu ruudulisele paberile pidi ristikesi ja triibukesi tegema .. selles mõttes informatsioon on nii kättesaadav kuid küsimus on muidugi selles et seda informatsiooni on nii palju et mida keegi nagu midagi asjalikku sealt väja võtta oskab või viitsib. Et noh kui on kõik leib laual kas siis üldse isu on..

TR-Digimaailm arhiivina töötab hästi ja infovahetus toimib. Kas pikas perspektiivis ja globaalses skaalas võib tekkida ka muutus, kas algmustrid võivad ühise katlas aja jooksul hakata muutuma.

MP-Ma arvan et see juba toimub, tagasi muusikast rääkides siis popmuusikas on folk juba täiesti sees. Curly Strings näiteks. Metsatöllist rääkimata, et tegelikult on juba võimalik ju folki popmuusika alla panna. Ja mulle tundub et see on ka juba üks reaktsioon, võibolla kunagi ka Eestis, et kui kõik on väga kontseptuaalne ja uus ja kaasaegne siis inimestel tuleb tegelikult igatsus mingisuguse vana ja turvalise järele mingis mõttes. Mina näiteks usun seda et käsitöölised oskused on tegemas comeback´i. Et kui kõik on niivõrd kättesaadav digitaalselt.. näiteks fotograafias.. kus kõik on muutumas nii lihtsaks et saada seda ´löövat pilti´, et mis on siis selle päris nö ametliku fotograafi ülesanne.. Sama moodi nagu ka kunstis, et tegelikult jah ma olen nõus et iga teose põhi on  idee aga ühel hetkel on ikkagi see küsimus et kuidas sa seda teostad. Ja mina näen et professionaalne kunstnik peaks omaltpoolt omama piisavalt palju oskusi et välja mõelda kuidas see kõige parem teostus on. Isegi kui ta võtab alltööd. Arvan et oleme jälle sinna jõudnud kus käsitöö on olulisel kohal, st käeline oskus.

TR-Masin jääb inimesele alla, see ei suudaks genereerida näiteks rahvahelindite väge..

MP-Siin on isegi see asi et vead on olulised. Masina vead ja inimese vead on hästi erinevad. Mõlemad võivad olla hästi huvitavad aga nad ei ole sarnased. Errori moment, vaadata seda siis visuaalselt või ükskõik kuidas, et võibolla isegi see vigade moment on kõige olulisem.

TR-Mida sa nüüd edasi teed

MP-Novembri lõpus tuleb meil koos Hannah Harkesiga Draakoni galeriis näitus ´Maapind puu all kihas nagu kogudus´, selline pealkiri. Ja see on inspireeritud just Eesti hiiepärimusest, ja meie psühhogeograafiast. Näiteks et ´vaat siin sell puu juures minu vana-vanaema rääkis et siia toodi punaseid lindikesi, lhatükikesi ja..´ja kuidas selliste kohtadega koos kasvamine ja olemine on meid mõjutanud. Tooksin näite oma Ameerika reisidest, kus olen üsna tugevalt tundnud seda et valgel inimesel ei ole seal juuri. Ja et see võib olla üks sealse rassismi põhjuseid, et seal on mingisugune vihaallikas millest nad ka ise ei saa aru, et kust see tuleb. Tegin ükskord vea, kui keegi hakkas jaurama sellest seinast mille peab USA ja Mehhiko vahele ehitama- siis ma huumoriga mainisin et vähemalt on nad seal teiselpool osaliselt indiaanlased, mis tähendab et neil on nagu vähemalt õigus siin kontinendil liikuda ja elada.. Siis oh sa jumal .. siis peale seda ma kuulsin kui mõttetud on indiaanlased ja et nad pole enam isegi mitte punanahad vaid on segunenud mustadega ja nad on lihtsalt mingid pruunid. See oli nagu täiesti uskumatu reaktsioon, mida registreerisin. Ja siis ma hakkasin järjest täheldama et neil on nagu põlisameeriklase kompleks, kuigi ollakse kohal alates viiekümnendatest või kuuekümnendatest aastatest näiteks. Ja mulle tundubki et pärimuse puudumine ja elupaiga mitte tundmine, koha lugude teadmise puudumine, tekitab sellise vale nihestuse. Patriotism, ka Eestis, see on folkloori ja koha tundmine. Teadmine sellest kuidas see paik, kus sa elad, üldse On. 

Samas ega see folkloor ei ole ainult selline tore asi, mul on väga hea meel et väga palju asju on ka muutunud ajas. Kui me räägime näiteks naisõiguslusest...sest ega 17. sajandil polnud üksikemadel siin midagi eriti hullu, pigem oli tavaline et kositi lapsega noorik ja et saigi karjalapse kauba peale või midagi sellist. Aga 19. sajandiks oli see juba muutunud ja tean oma esiema pealt, kes lahutas oma abikaasast et see oli kohutavalt raske, vaatamata sellele et mees oli igati problemaatiline pluss veel varas ka. Et see oli tohutu võitlus tuuleveskitega selleks et seda paberit kätte saada. Et need traditsioonid ei ole alati olnud kõik sellised nunnud. Nagu vene sõnum et kui peksab siis armastab, see kehtis Eestis ka tollal, seda võeti elu osana. Kui sa loedki näiteks Salme Aasmäe Läänemaa pärimusi, siis on näha et paljud lood ongi väga kurvad just selles mõttes kuidas inimeste maailmapilt oli .. kitsas. Ja aksepteeriti ebaõiglust, väga fataalselt, et nii lähebki elu..

Me ju vaatame alati ajas tagasi et kunagi olid head ajad aga ma ei ole üldse nii kindel et need ajad kõigiti head on olnud. Mina küll ei oleks tahtnud keskajal sündida..see oleks ikka päris räme olnud..mulle ikka õudselt meeldib voolav vesi..ei tahaks ka kohe ära surra kui keegi minu peale aevastab..kindlasti on ka olnud ilusat ja head aga täiesti romantik ma ei ole. Mõnikord me unustame ära kui hea meil praegu on, ja kui palju lihtsam. Enam ei pea kogu aeg kuduma kui oled kontserdil näiteks..

TR-Aeg on edasi läinud, oleme katkust pääsenud. Laulud on aga meieni läbi tulnud.

MP-Jah ühtteist on tänapäevani jõudnud. Ja seesama hiiepärimuse või maausu teema, vanavanemad veel mingeid rahvatarkusi ning rituaale mäletasid aga see pole ka selline katkematu asi, mis meieni on jõudnud tuhandete aastate tagant. Tahaks väita et nad on siiski taastatud, ning mõned traditsioonid on sulaselged väljamõeldised ka. Näiteks pruudikatsumiste lood, need olid mõnikord ikka väga suurel määral mõne vanamehe haige fantaasia. Kahtlen väga kas kõik käis nii nagu Estide raamatus Sass kirjutas..

TR-Kas üldse on võimalik korrata sama vana tunnetust

MP-Mina ei usu seda, et see oleks üldse vajalik aga miks minevik on nagu oluline ja mida võiks inimene püüda on just see et mäletamine on oluline, seda nii ajaloolises plaanis kui hingelises. Ja teadmiste edasikandmine, nende kogumine ja kasvatamine. Ja üleüldse on see normaalne – ennast mõtestada teise olukorda ja teise aega ning mõelda, kasvatada empaatiat.

TR-Minu jaoks on see nagu kohaliku mustri tajumise oskus, mis ideaalis võiks tugineda sisemisele tunnetusele ja arusaamisele.

MP-Mida ma unustasin öelda seoses digitaliseerumisega on see et mäletamise võime muidugi väheneb. Vanasti oli ju kogu pärimus suuline, kõik oli peas ja asjad jäid üldiselt kiiresti ka meelde. Fakt on et nüüd see pole enam nii, isiklik mäletamisvõime väheneb seoses arvuti kasutamisega väga palju.