All Rights Reserved

Tiiu Rebane 

'Suur Sõda'

Tiiu Rebase (TR) intervjuu Hannah Harkes´ga (HH)

 

TR:Kavandad festivalile arvuka publikuosalusega performansi Suur Sõda. Palju inimesi sa kaasa tegema ootad?

HH:Suur Sõda on I Maailmasõja algne nimetus; alles peale II MS´i tuli Maailasõja mõiste üldisesse kasutusse. Oma performansi nimetasin nii eelkõige sõnaühendi lapsiku ja positiivse kõla tõttu, eelkõige inglise keeles annab väljend sündmusele teatud mängulise allteksti.

Minu performans, täpsemalt Ajalooline Rollimäng, töötaks ka vaid kahe osalejaga. Samas kujutan ette et mida enam osalejaid festivalikülaliste seast kaasa tuleb seda huvitavamaks ning kaootilisemaks etendus muutuks. Tegelikkuses on nii et iga külaline, kes saab festivali käepaela on automaatselt minu perfrmansi osaline, kas ta siis otsustab aktiivselt osaleda või mitte. Lihtsalt kohalolek garanteerib juba sõjas kaasatuse kas siis Vene või Saksa vägedes. Peale selle olen ma jätnud vabaks kujunevate lahingute kulgemise suuna ja tulemused.

TR:Milline on su enda kokkuvõtlik arvamus sõjast kui sellisest?

HH:Antud performansi lugu põhineb ainult Moon Sound Lahingu taasesitamisel, tegemist on reaalse ajaloolise lahinguga mis Muhu vallutamisel olid oktoobrist novembrini 1917 aastal vastamisi Saksa ja Vene mereväed.

Loen praegu Michael B. Barrett´I 300-leheküljelist raamatut Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa lahingute kohta Esimeses Maailmasõjas-"Operatsioon Albion: Saksamaa vallutused Baltikumi saartel". Kirjutamaks seda raamatut, uuris Barrett nii Vene kui Saksa sõjamälestusi ja käsikirju ning püüdis koostada võimalikult üksikasjalikke ülevaateid lahingutest.

Tänu sellele tööle on rollimängude jaoks olemas ajalooliselt täpsne struktuur, kuigi festivalil osalejad võivad iga olukorda ka vabalt interpreteerida ning muuta faktipõhine mäng väljamõeldiseks.

Minu tööd võib vaadelda eelkõige kui kommentaari sõjaajaloole üldiselt,etendus on tervikuna otsustavalt sõjavastane etteõtmine. Nii nagu performans Suur Sõda toimub kogu festivali jooksul, elame me ise tänapäeval samuti reaalselt õhkkonnas kus taustal permanentselt hõõgub suur sõda.

Kui mäng algab, ei saa keegi festivali osalejatest kõrvale jääda, olles sunnitud vähemalt jälgima toimuvat ning kandma randmel oma eraldusmärki. Publik on juhuslikkuse printsiibil jaotatud kaheks osapooleks, nii nagu Eestis on ajalooliselt reaalselt ning meelevaldselt alati läinud.

Üks oluline aspekt, mida ma kavatsen selle tööga näidata on  et sõjas on ainus füüsiline inimestevaheline erisustähistatud mundrite värvidega. Mõlemad vastaspooled on võrdselt kunstnikud, muusikud ja festivali külastajad. Teine asi, mida ma kavatsen rõhutada, on see et ei sõjaoht ega julm tegelikkust ei katkesta igapäevast päikese käes hängimist, õlle joomist, kunstitegemist ega tantsimist.

TR:Kui pikalt su performans kestab ning kuidas täpsemalt publik tegevusse kaasatakse?

HH:Suur Sõda kestab festivali algushetkest kuni ametliku lõpetamiseni. Läbi kogu festivali tekib järjest momente mil publikut aktiivsemalt tõmmatakse või intrigeeritakse tegevusse. Valitud momendid on seotud reaalsete 100 aastataguste sõjasündmuste taasesitusega.

Üleskutsetele võidakse vastata vägivaldse innukusega või ignoreerimisega, viimasel juhul muutub sõja agressioon ebaefektiivseks ja mäng muutub nähtamatuks. Teise võimalusena võib asetada kõik küsimuse alla, seda nii mänguliselt kui vastuseisuga, kahjustades sellega sõja mõjuvõimu.

TR:Kas võib juhtuda et publik ei soovigi peatuda, mitte iga päev ei teki täiskasvanutel võimalust mängida.

HH:See on üks huvitav mõte ning mulle kahtlemata põnev variant – näha mängu jätkumist peale festivali lõppu. Mõtteliselt on selline jätkumine muidugi võimalik, kuigi ma ei ole arvestanud sellise variandiga et see kõik jätkuks mängijate vahel lõputult. 

Algse idee väljatöötamise järgus sai mulle kohe selgeks et pean kasutama meetodit kus kõik külalised on vältimatult mängus osalised ning et pean nad jaotama kaheks vastandgrupiks.

Ei soovinud püüda või nõuda kõigi tähelepanu, ei tahtnud kedagi välja tuua nende mugavustsoonist, nii tundusid klassikalised festivali käepaelad olevat parimaks lahenduseks kõigi kaasamiseks ning vaga osalusvaliku andmiseks. Samuti vajas festival funktsionaalset piletisüsteemi, nii ühendasin oma töösse sissepääsukäepaelad mis ma ise kujundasin ning teostasin. Teostasin käepaelad Muhu traditsioonilises tikkimistehnikas ja mustrites, ühe Saksa ja teise Vene värvides. Kõik on puhas käsitöö, teostatud nii minu sõprade, perekonna kui ka professionaalse tikkia käe läbi. Näiteks minu vanaema tikkis ühte käepaela 14 tundi, kiireim meister aga sai töö valmis kahe tunniga.

Festivali lõpus saavad osalejad otsustada kas võtta käepael käelt maha või jätta alles ning jätkata mõttelist sõjakäiku.

TR:Sõja võitja on teada või saavad mängijad muuta ajalugu?

HH:Ajaloolises plaanis oli lahingu võitja Saksamaa, kuigi lõppkokkuvõttes olid nad kaotaja pool.

Futu Muhu kontekstis on lõpptulemus aga absoluutselt avatud. Minu lootus on et lõpetame lahingu väheste kaotustega ning sõbralikus õhkkonnas. Kas on üldse oluline, kes võidab?

TR:Kui tihti sa muidu kaasad publikut oma töösse?

HH:Paljude aastate jooksul häiris mind mõte mingist taolisest osalusvariandist. Veel BA õpingute ajal (Grey'i kunstikoolis Šotimaal) ei meeldinud mulle kunst, mis sundis avalikkust osalema kuid samas paljud minu lemmikkunstnikud just kaasasid avalikkust oma töös, luues neile mängulisi ja külgetõmbavaid olukordi. Et järgi proovida ja katsetada sellist varianti, kirjutasin väitekirja publiku osaluse kohta teatri teoorias ja leidsin et publiku ja näitleja dialektiline suhe, milline toimub Bertolt Brechti eepilises teatris, on palju atraktiivsem kui Antonin Artaud antagonistlikus julmusteatris või Augusto Boal´i vägivalla teatris, mis mulle tunduvad olevat ka parimal juhul ekspluateerivad. Mu teoreetiline uurimustöö on jätkuvalt mõjutanud seda protsessi, kuidas ma töötan ja nüüdseks olen sageli esitlenud mängu-sarnaseid objekte või olukordi, mis võimaldavad üldsuse kaasamist. Kuid ikkagi ütlen ma "osalus" ja püüan alati käsitleda avalikkust Brechti stiilis lugupidamisega. Mõnda aega mängisin workshopi kui meetodiga, viies läbi mitmeid eksperimentaalseid publikuosalusega üritusi.

Nimetanud kunstiteose "workshopiks" tundsin et suutsin alustada osaluskunstiga, samas kaasates tegevusse tõesti ainult vabatahtlikke. Kuid vaatamata eelnevale paljud minu töödest siiski ei taotleüldsuse kaasumist. Ma olen väljaõppinud graafik ja enamus minu tavapärasest praktikast on traditsiooniline kunst-linoollõige, sügavtrükk, litograafia-ka joonistus paberil või lõuendil.

--

Tiiu Rebase videointervjuust Hannah Harkes´iga

TR:Tere Hannah

HH:Tere Tiiu

TR:Oled graafik ja performansikunstnik, räägi palun millised on su enda muljed oma tööst, mille tegid Futu Muhu festivalile. Kuidas see läks

HH:See läks üsna ootustele vastavalt, üritasin luua situatsiooni kus inimesed saaksid osaleda kuid teha seda vabatahtlikult. Ma ei soovinud publikut tegevusse kuidagi sundida. Ma ise ei armasta performansse kus vaatajaid kohustatakse osalema, kus neid tõugatakse tegevusse. Eelistan olukordi kus kaasategemiseks antakse vaid vihje ja võimalus. Minu töös mõned olukorrad töötasid paremini kui teised, näiteks käesurumine oli üsna populaarne ning paljud inimesed tahtsid rõõmuga osaleda. Õnneks pääsesime ka ilma tõsisemate traumadeta, paar teist asja oleks võinud minna teisiti kuid nii see selliste üritustega ikka on.

TR:Mis sa arvad miks su sõjale pühendatud performans möödus siin festivalil hoopis kui sõbralik võistlus

HH:Ositi ma püüdsin protsessi selliseks juhtida, olukorrad mille lõin ei sisaldanud relvade kasutamist ega üleüldse mingeid otseseid viiteid vägivallale. Kuid samuti sõltus palju kohaletulnud publikust ja festivali meeleolust endast. Ei olnud lihtsalt põhjust siin olla vägivaldne.

TR:Vaadeldes möödunud ajalugu siis näeme et maailmakujundavaid sõdu on olnud väga palju. Kas sõdu saab lavastada

HH:Arvan et sellel küsimusel on kaks külge, kaks perspektiivi vastuse andmiseks. Üks on see kui me mõtleme tõepärastele lavastustele, siis hobina on sõdu rollimängudes lavastatud kuid siin festivalil on olukord sõjast väga kaugel. Nii et ma mõtlen et on lahendusi kus sõdu saab lavastada, kuid ikkagi jääb see lavastuseks mitte päris sõjaks. Teine, tumedam aspekst, on seotud reaalsusega – vaadeldes globaalpoliitilist situatsiooni siis on võimalik väga selgelt tunnetada sõdade lavastuslikku olemust. Sõjad on nagu teater või draama, inimesi teavitatakse sõjast, ning sõjakujutistes on palju teatraalset ning reaalselt lavastuslikku tegelikult.

TR:Reaalsus sarnaneb teatrile

HH:Jah

TR:Mis sa arvad kas sõjad jäävad igavesti toimuma, kas see on ainus viis kuidas mingite suurte tulemusteni jõuda

HH:Läbi inimkonna ajaloo on muidugi see olnud üks peamine meetod, see omavaheline võitlus. Tundub et see jätkub kuni inimkond kaob. Kuid oma projektiga püüdsin ma mänguliselt soovitada mõnda teist moodust probleemide lahendamiseks kui seda on verine sõda. Võibolla võiks ekstreemset vägivalda asendada riigipeade käesurumisega. Kuigi see ilmselt on üsna ebatõenäoline võimalus et nii võiks minna. Me muidugi võime loota ja unistada.

TR:Tänapäeva kultuurist mis meid mõjutab on suur osa virtuaalne, mis sa arvad mis mõju on virtuaalkultuuril tulevastele sõdadele. Arvestades ka seda et mel kõigil on ligipääs sellele virtuaalsfäärile.

HH:Ma arvan et on väga raske ette ennustada, mis hakkab tulevikus juhtuma. Kuid kui me räägime olevikust siis elame situatsioonis kus me oleme ülimalt teadlikud sellest mis ümberringi toimub. Meil on kerge ligipääs teadmistele ja informatsioonile, see eristab meid saja aasta tagusest olukorrast, mil rahvas teadis sündmustest väheseid detaile. Võibolla kui võrdleme minevikku  olevikuga siis saame aru muutuste olemusest, kuid elades siiski vaid oma ajas ja mitte tulevikus on raske tulevikust ka midagi kindlat öelda.

TR:Teame ka seda et sõdadel on mängu tunnused, virtuaalajastul lisadub neile arvutimängu omadusi. Inimesed surevad reaalselt kuid meie jaoks nagu virtuaalses reaalsuses, arvutimängus.

HH:Jah, tänapäeval on rünnaku sooritajad sageli istumas kusagil suurel distantsil arvutiruumis. Kuid õnneks ma ise pole sõjaga kunagi seotud olnud ja loodan et kunagi ka ei pea seda tegema. Seetõttu on ka raske ette kujutada või rääkida nende inimeste eest, kes seda teevad. Kui ma ise ei ole üks nendest. Ma ei saa teada nende kogemust.

TR:Kuidas saab kunst rääkida sõjast, sinu arvates.

HH:Üks asi mida kunst saab teha on luua mõtlemisruum vaatajale, vaatamata sellele et see on raske ja hirmutav, liiga komplitseeritud või segadusseajav. Kunst saab luua teatud harjutamismasina tüüpi olukordi, puuta sõjast arusaami paindlikumaks. Ma ei arva et kunst saab sõdu peatada või lõpetada. See oleks kena unistus kuid mida kunst saab teha on inimesi treenida. Olla paindlikum ja kindlam oma vastureaktsioonides.

TR:Kas kunst saab mõtlemist kujundada, ümber kujundada

HH:Võitlus või vastuolu selle vahel mida teeb kunst ja mis tegelikkuses toimub on keeruline, kunst saab peegeldada, reageerida reaalsusele, saab seda paljastada ning seeläbi ehk muuta väikseid asju mis jäävad omasoodu vastupeegeldama. Ma ei arva et kunst mõjutab suurelt ja otseselt, kunst teostab väikeseid nihkeid. Sotsiaalsed protsessid ja kunstiprotsessid on omavahelises dialoogis.

TR:Sina, kui peamiselt graafikuna tegutsev kunstnik, tegid festivalitöö performatiivses vormis. Vahetasid oma tavapärast kunstimeediumi, kas see pööre tegevuse ja füüsilisuse poole võib areneda edasi. Kas on võimalik et kunstnik, kes kes tegeleb sõja teemaga muutub ühel hetkel sõduriks. Milline on kunstiloogika ja -dünaamika sinu hinnangul.

HH:Kõigepealt üten et kuigi olen graafikat õppinud siis olen püsivalt paralleelselt tegelenud nii installatsiooni kui etenduskunstiga. Jätkan stabiilselt erinevate meediumide rakendamisega.  Kuid kas kunstnikust võib saada sõdur..

TR:Pidasin silmas et teema tingib oma käsitluse, seda enam selline totaalne asi nagu sõda. Kunstnik otsib leidma mõjukaid meetodeid mingist teemast rääkimiseks, saada sõduriks on võimalik näide teravast vastusest sõjateemale. Kindlasti on palju teisi lahendusi, kas oled sel teemal mõelnud

HH:Keeruline küsimus sest eksisteerib väga palju valesid lahendusi, mis näiliselt justkui sobiks, on lahendusi mis mõjuvad mittelugupidavalt või võivad anda mingi ebasobiva käigu, rõhu ja tulemuse. Kunstiprojektide arenguloogika on pidevas täiustumises, seega algne idee võib koguda aja jooksul kokku grupi kunstnikke, kes moodustavad töörühma jne. Mulle meeldib projektide juures väga koostöö aspekt.

TR:Ajalugu kirjutavad need, kes on ellu jäänud. Kuidas sulle kui shotlasele paistab Eesti ajalugu, oleme siin alati olnud piiririigiks kahe suurema jõu vahel.

HH:Üsna ilmne on  et Eesti on alati kahe jõu vahel olnud. See lahing, mida siin festivalil elustan, toimus 100 aastat tagasi Muhus just saksa ja vene vägede vahel.  Vähemalt selle info põhjal mida mina lugesin, sain eestlastest väga vähe teada. Eestlased olid tagaplaanil ja ma arvan et see on alati sõdade puhul nii et tavainimesed vaatamata oma rahvusele  on esimesed kes kannatavad. Olen siin elades täheldanud et inimesed väga palju arutavad ajalooteemadel, ning jääb mulje et inimesed on õppinud olema paindliku suhtumisega  oma hinnangutes, ning seda just minevikusündmuste tagajärjel. Ise tulles Shotimaalt tean ma üsna umbmääraselt, mis siin kunagi juhtus ja toimus. Minu kodumaa ei ole sõdu kogenud sarnaselt Eestile, olen pärit kaugelt saarelt mis on jäänud sõjategevustest kõrvale. Minu kultuuris on sõda ulme, inimeludest väga kaugel juba mitmeid põlvkondi järjest. Eestis näib see olevat aga üsna hiljutine kogemus, ka minu põlvkonna inimesed näivad olevat sõjast otseselt puudutatud.

TR:Mis sa arvad kas meie siin ja praegu oleme sõjaga seotud või ei. Täpsemalt, kas me oleme kuidagi seotud sõdadega mis toimuvad olevikus kuid kusagil mujal. Ukrainas näiteks jne.

HH:See on huvitav küsimus. Ma arvan et on võimalik vastata veendunilt Jah, ning samaaegselt ja sama veendunult vastata Ei. Vastus sõltub meie endi valikust. See sõltub sellest kuidas me mõtleme, kuidas me reageerime välisele maailmale.. Mõtlen et kuidas on lood vastandäärmusega, kui küsida kelleltki, kes asub mõne konfliktiala keskel et kas nemad on sõjas osalised. Nad on  muidugi otseselt ja füüsiliselt mõjutatud sõjast ning sel juhul nende vastus oleks Jah. Kuid kui me mõtleme et sõjad on enamasti nööritõmbamised ja mäng siis need inimesed sõja keskel ja reaalses ohus ei ole sõjaga seotud. Neil ei ole olnud mingit mõju sõja käigule. Nii et mõlema äärmuse näitel on võimalik võrdselt vastata nii Jah kui Ei.

TR:Kas sõjad on saja aasta jooksul muutunud

HH:Ma ei tea kas tapmine on olnud kunagi lihtsam. Mainisid varem virtuaalsust, kuid minu üks sugulastest on siin sõdinud ja ta rääkis kuidas siin oli külm ja mis veel olulisem et siin oli pime. Nii et lahingus pidi kombates aru saama kas tegu on venealse või sakslasega, juuste järgi sai aru kas võis tappa või mitte. Ning kui seda võrrelda droonide kontrollimisega distantsilt siis muidugi on tegemist füüsiliselt väga erineva situatsiooniga. Kuid ma ei tea, mis toimub nende inimeste peades, millised mentaalsed protsessid seal käivad. Võibolla on seal sarnased tunded nagu sada aastat tagasi.

TR:Aitähh intervjuu eest Hannah. Olen väga rõõmus et festivali situatsioon kujunes erinevaks tavasõdadest, võibolla seetõttu et siin pidid sõdima peamiselt kunstnikud ja tudengid..

HH:Kuigi meil oli ka vastupidine potentsiaalne konfliktivõimalus, nimelt kahe väliskunstniku vahel, mis õnneks siiski vaibus. Ka kunstnikel on oma väikesed lahingud muidugi.  Rääkides performansist siis mul oli väga tore sõbralikus meeleolus taaslavastada üks reaalne ajalooline suurlahing ning isegi mitte püüda ajaloo käiku ümber mängida või muuta. Mulle näib et mis toimus oli see et mingis paralleeluniversumis me lahendasime kunagise verise loo hoopis teises vaimus – sõbralikkuses. Mind saatis sõbralik tunne kogu ürituse kestel, kogu kogemuse jooksul.

TR:Kas ma võin pakkuda et see oli teatud rituaal, mille sa siin teostasid, sümboolne lahendus

HH:Jah, see on kena kokkuvõte