All Rights Reserved

Tiiu Rebane 

Futu Muhu Sirbis

August 16, 2017

 

Kõnekas vaikus ja loodushääled

Tänavusel „Futu Muhul“ ei tekkinud kordagi stampfestivali tunnet, mis kahjuks üha enam kujundab suurte muusikafestivalide meeleolu.

HELEN MERILA

Performance’i-festival „Sada aastat. Futu Muhu 2017“ kunstnike liidu Muhu kunstitalus 14. ja 15. VII. Kuraator Tiiu Rebane , kunstnikud Jimi Tenor (Soome), Juhan Vihterpal, Woldemare, Noolegrupp, Hannah Harkes, Mari Prekup, Meeland Sepp, Põleva Kaelaga Kirjak, Taave Tuutma, Kaarel Kütas, Daniel Janson, Jana Zatvarnicka (Slovakkia), Project Heroina (Eesti/Portugal), Azsacra Zarathustra, Aleksandr Morozov, Prohor Alekseev(Venemaa), Anastasia Fomina (Valgevene), Roope Ahola, Tuomo Kangasmaa (Soome), Karl-Kristjan Nagel, Merle Luhaäär, Leila Lükko. Festival kuulub EV 100 kunstiprogrammi „Sada kunstimaastikku“.

Eelmise aasta festivali järelpeol esinenud sõbrad kirjeldasid festivali erilist, lausa müstilist atmosfääri kui midagi sellist, mida peab ise kogema. Seepärast heljus festivali ümber samalaadne salapära, nagu oli ERKI või ka varajastel 1990ndatel kellegi hoovis toimunud häppeningide ümber.

 

Suur sürreaalne pere. Tegelikult polnudki vaja festivalilainele ennast häälestada, sest ürituse kulg või seisund haaras rohelusse mattunud rustikaalses taluhoovis oma embusesse märkamatult ja jäägitult, et kõik – külastajad, kunstnikud ja korraldajad tundsid ennast suure sürreaalse pere liikmena. Aeg, ruum, kogemused, seisundid, elamused, inimesed, loodus, muusika ja kunst segunesid tasaselt vibreerivaks tervikuks, mis festivalile tagasi mõeldes tundub mulle pigem psühhedeelse kogemuse järgse unenäo kui tegelikkusena.

Lähtudes tänavusest teemast pidid kunstnikud andma hinnangu viimase saja aasta olulistele faktidele ja sündmustele. Ehkki paljudes festivalitöödes otseselt ajalooga ei tegeldud, oli aja kohalolu tuntav. Teemaga mängis kaasa ka taluõu ise.

Muhu kunstitalu arhailised talumajad seisavad stoilises rahus ümber suure hoovi, mis on performance’iteks justkui loodud. Kuraator Tiiu Rebane on festivali tutvustuses kirjutanud, et külalised leiavad ennast ajamasinas, mille ees laotub infoväli, kus ei ole teavet ei modernismi, sotsialismi, kapitalismi, sõdade, progressi, spordi, kunstiajaloo, televisiooni, tarbimise ega inimõiguste kohta. Siinne isand on vaikus ja loodus. Looduse stiihiaga oli kooskõlas ka festivali formaat, erilisuse tõttu võiks seda nimetada lausa põrandaaluseks festivaliks, sest hoolimata tuntud nimedest, nagu Jimi Tenor, ei jõudnud festivalile kuigi palju inimesi, kuid see-eest kujunes suurepärane seltskond. Kordagi ei tekkinud stampfestivali tunnet, mis kahjuks üha enam kujundab suurte muusikafestivalide meeleolu. Kunstitallu ei toodud ka moodsaid burgeri-, suši- jm putkasid. Selle asemel pakkus Leila Lükko pop-up-baaris Olav Marani retsepti järgi tehtud toortatart Muhu leivaga. Publiku hulgas oli etendus-, heli- ja teatrikunstnikke, aga ka uudistajaid külavahelt, tudengeid, ajaloohuvilisi, teisel päeval astus läbi ka kunstnik Marko Mäetamm oma sõpradega.

 

Protest ja pühitsemine. Festivali avas reede õhtupoolikul Hannah Harkese performance „Suur sõda“. Iga külastaja sai festivalile tulles valida, kas ta soovib sõjas osaleda sakslaste või venelaste poolel, seejärel neediti talle käe ümber punase ja musta või sinise ja punasega tikitud pael ning anti kaasa Ukraina kultuurikeskuses valmistatud sibulapaberist tekstilehed kas siis vene või saksa keeles. Külastajad pidid igal juhul sõjas osalema, kas või passiivselt, igaüks sai ka sõja kulgu muuta. Peab tunnistama, et selline sissejuhatus tekitas põnevust, ootused olid kõrged. Kahjuks kujunes sõjamäng koordineerimatuks, suurt puänti ei tulnud, kuid selle puudujäägi kompenseeris kuhjaga mängu visuaalne pool – käepaelad ja mängumaa.

Kersti ja Paolo ehk Project Heroina nimetas oma aktsiooni irooniliseks man-yes’i tähistamiseks.

Helen Merila

Kaarel Kütas kutsus publiku taluõuest eemale külateele, kus ta võttis (solgi?)ämbrist ükshaaval välja möödunud sajandi raamatuid jm ning luges publikule mehise häälega ette tekstivaliku. Tekstid, neis kirjeldatud sündmused olid omal ajal kindlasti aktuaalsed, praeguseks aga unarusse vajunud. Kütas andis neile hetkeks taas uue võimaluse, kuid lennutas siis tagasi ajaloo prügikasti. Performance’i kulminatsiooniks pani kunstnik mängima teleri, istus ämbrile ja vaatas 1990ndate uudis- ja muusikalõike taasiseseisvunud Eestist. Ühel hetkel pani ta kõrvaklappides muusika nii valjusti mängima, et publikki seda kuulis. Kunstniku enda muusika tundus selles kontekstis eriti kaasahaarav, kuid Kütas jalutas, klapid peas, minema. See aktsioon tõi meelde NO99 lavastuse „The Rise and Fall of Estonia“: Solarise keskusesse kriitiliselt suhtuv teater kutsus oma publiku Nokia kontserdimajja, etenduse alguses läks aga trupp mõne kaameramehega oma teatrimajja, jättes publiku põlatud keskusesse. Ka Kütas tundus andvat vaikiva protestiga hinnangu meie argitsirkusele.

Seejärel kihutas taluõue vanem sõiduauto, mis närviliselt tuure üles võttis ja katkematult signaali andis. Algas eesti-portugali kunstnikepaari Kersti ja Paolo ehk Project Heroina performance. Musta riietunud naine ja valgesse riietunud mees võtsid lärmaka auto ees poose, suure pauguga avatud šampanjapudelid pritsisid osalejad vahuseks. Peaaegu tühjaks valatud pudelid ulatati publikule, põhja jäänud šampanja joodi kunstnike terviseks. Kunstnikud ise nimetasid oma aktsiooni irooniliseks man-yes’i tähistamiseks. Tähistada oli palju: õigust loomingule, filosoofiale, poliitikale ja arhitektoonikale. Etteaste lõpetas ilutulestik. Kunstnikepaari jooks ilutulestiku ja siis publiku poole tagasi tekitas Hollywoodi märulifilmi tunde, kus peategelased pommirahe all, käest kinni, õnnelikult tuleviku poole hõljuvad.

 

Psühhedeelne meeleolu. Talu peahoone pööningul oli koha leidnud Noolegrupi ehk Triinu Jürvese ja Villem Jahu installatsioon. Noolegrupp ei selgita tavaliselt oma töid, aga nii palju sain siiski Triinu Jürveselt teada, et Noolegrupi sümbol, must ruut valge noolega läheb Kazimir Malevitši kuulsast mustast ruudust ja tühjusest veelgi kaugemale. Aga kuhu, jäi ka mulle saladuseks. Kohaspetsiifilise töö keskmeks olid ekraanid ning lindipuntrad, mis vähemalt mulle tähistasid digipöörde tekitatud suurt muutust. Seetõttu uurisin osalejatelt, milline on nende suhe digimaailmaga. Valdavalt jäi kõlama pigem kriitiline toon, kuigi pea kõik kasutasid oma töödes ka digivahendeid. Isegi teise päeva tõmbenumber Põleva Kaelaga Kirjak kasutas elektroonilisi pille.

Tsirkus esines tuntud headuses, psühhedeelses twinpeaks’ilikult natuke hirmutavalt kulgevas seisundis. Näkineiuna esinenud Mari Prekup laulis ka väljaspool tsirkust rahvalaule ja kudus, laskmata end segada teistest etendustest. Tema esitatud rahvalaulud toimisid võimaste šamaanijoigudena. Sama efektselt mõjusid ka Sorge häälutused.

Roope Ahola loodusega ühtesulandunud heliinstallatsiooni ning Tuomo Kangasmaa irratsionaalselt ängistava video- ja helimanipulatsiooniga mõjutati vaataja tajumist ja meeleolu. Videoteosega esines ka kunstiteadlasest kunstnik Merle Luhaäär: tema „Pihtimus“ osutas praeguse hedonistliku maailma kirikule ehk kaubamärgikultusele. Suurel ekraanil jooksis katkematult videoprogramm.

Muusikalise osa oodatuim esineja oli soome džässistaar Jimi Tenor, kes andis täispika kontserdi, kuhu mahtus uuemat muusikat ja ka vaimustunud publiku rõõmuks tema hittlood „Take Me Baby“ ja „Sugar Daddy“. Juhan Vihterpali akustilised helid ja Woldemare mõnusalt tume ambient peagi ilmuvalt plaadilt „Miski lõplikult pole kadunud“ koos Okeiko loodud taustavideoga sobisid suurepäraselt jahedasse suveöösse. Õhtu pidanuks lõpetama Meelis Salujärve muusika, kuid enne teda DJna üles astunud Prohhor Aleksejev küttis väga häid sette varajaste hommikutundideni, nii et Salujärv otsustas oma esinemise edasi lükata, öeldes, et parim muusika on vaikus. Vaikust taluõuele ei saabunudki, sest järje võtsid üle müstilised loodushääled.

 

----

 

Meie maja inspireerib

Residentuur kujutab endast vahejaama kultuurimaastikus, kuid tegemist ei ole vahejaamale tüüpilise anonüümsuse, vaid tugeva kohavaimu ja loojate sümbioosiga. Muhus seda jätkub.

TIIU REBANE

16.06.2017

 

Eesti Kunstnike Liidu endine Muhu puhkebaas on tänaseks kolmandat aastat kiirendusjoonel ning kujunemas väherakendatud puhkekeskusest professionaalsel tasemel tegutsevaks rahvusvaheliseks kunstiresidentuuriks. 2014 aastal alanud protsess sai alguse EKL presidendi Vano Allsalu konstruktiivsest ideest muuta asjade seisu passiivselt seisvas muinsuskaitsealuses talukompleksis ning anda hoonetele praktiline rakendus vastavalt Kunsnike Liidu  sisulistele tegevuspõhimõtetele.

Laiahaardelise arendusprotsessi delegeerimine vabakutselisele kunstnik-kuraatorile peegeldab ühestküljest usku universaalse või renessansliku inimtüübi olemasolusse, kes tegeleb üheaegselt nii mateeria kui ideega, ehk antud juhul ühendab enam kui sajandivanuse talu taastamise kaasaegse kunstikultuuri arendamisega kohapeal. Teisest küljest vajas talu uut energilist impulssi, sest üsna Arnold Hauserlikus võtmes massikultuuri pealetung eelmistel aastakümnetel, oli hooneid hävitamas ning matmas kuue tonni nõukogudeaegse ja varakapitalistliku jääkainelise ülekülluse alla.

Endine ARSi talu kujutab endast Eesti algupära ilusat näidet, üht ajalooliselt vanimat talukohta Muhu saarel, mille muinasväärtuse diktaat on huvitav väljakutse kaasaegse kultuuri seisukohalt laiemalt. Keskkonna Dasein mõjutab vankumatult kõiki siinseid tegevusotsustusi, võimaldades suuremate vastuoludeta kujundada spetsiifiliselt omakultuurikeskset ja samas rahvusvaheliselt aktiivset loomekeskkonda, ning kus külastajaseisukohalt jäävad vist püsivalt taaselustuma fragmendid filmist Mehed ei nuta. Oleme siin tagasi 20. Sajandi alguses, kohas ning ajas kust toonased eestisoost kunstnikud linnadesse põgenesid. Tänapäeval kujutab aga Muhu saare eraldatud rannaküla endast nö maailma äärt, ootamatult ideaalset paika enesessesüüvimiseks ja tavakeskkonnast väljumiseks. Kunstiresidentuuri omapära üldplaanis on olla teatud vaba valentsiga üksus üldisel kultuuriväljal, teatud piirini kontseptuaalselt avatud  institutsioon, mis suhestub kõikide elualadega ning mille sisuline eesmärk on kultuuridiplomaatia. Seda nii rohujuuretasandil kui samuti võimalikus sundimatus kontaktis erinevate elualade tippesindajatega. Teatud mõttes kujutab residentuur endast vahejaama,  vahepeatust kultuurimaastikus, mille ambivalentsus seisneb mitte aga  vahejaamade tüüpilises anonüümsuses vaid vastupidi konkreetse koha vaimus ehk genius loci,s ning erinevate autorite kokkutoomise võimes.

Alustasime koos kunstnik Karl-Kristjan Nageliga Muhu ümberkorraldustega 2014 aasta septembris  koostades talule võimalikult fundamentaalse arengukava aastani 2020.[1]  Sellest momendist alanud tööd võib kirjeldada kui suuremahulist kestvusperfomansit või Majadega maalimist,  töö mille omadused vast on üsna tuttavad kõigile residentuurijuhtidele. Siin tuleb rakendada loomeoskusi alates ratsionaalsetest lõpetades intuitiivsetega, suhestuda tänapäeva loomemajandusprintsiipidega ning kultuuripoliitiliselt väljakujunenud nägemustega, mis kipuvad antud juhul Muhu saarel asuvat, Tallinna institutsiooni omandis olevat, kohalikul ja rahvusvahelisel tasemetel tegutsevat asutust hoidma konkreetses limbos. Kunstiresidentuur ei kuulu justkui kusagile aga eelkõige just majandus-poliitilises võtmes, meie ülesanne on tõestada vastupidist ning suunata hetkearusaamad universaalsematesse klassikalistesse raamidesse, mille alusel tekiks mõistmine seda tüüpi kultuurikeskus on olulisusest nii saare, Eesti kunstielu kui rahvusvahelise kommunikatsiooni ja üldise kultuuriturismi sesukohtadelt.

MIS ON TEHTUD.

Performance nr 1 - Algus

Lühiväljavõte 2014 aastal koostatud arenguvisioonist -  Muhu Kunstitalu põhieesmärgid on riikidevaheline kultuuriarendus ja vahendus; valkondadevahelise koostöö, samuti innovatsioonisuutlikkuse suurendamine;  seminaride- ja näitusetegevus, kohaliku kultuurikoostöö mitmekülgne arendamine.

Muhu Kunstitalu saab toimima kaasaegse kunsti ning innovaatika kesksena, fokusseerudes aktuaalsetele küsimustele kultuuris ning kunsti funktsioonidele tänapäeva ühiskonnas.

 Kunstitalu saab rahvusvahelisel kultuuriväljal toimima kui meeldejääv innovaatilis-arhailine Eesti märk, residentuur kui kõrgkultuuri vahetuspunkt, mis ühendab oma territooriumil kunstiloome ning valdkondadevaheliste partnerite potentsiaalid.            

Esimeste koostööpartneritena kaasasime talu taastamisse PAIK Arhitektid Jaak Adam Looveri ja Indrek Hirve[2], kes on spetsialiseerunud nö tarkade puitmajade konstrueerimisele ning kelle kompetentsi vajasime talu 2001 aasta põlengus poolhävinenud rehemajale renoveerimisprojekti koostamisel.

2014 ja 2015 aastate tegevusi iseloomustab ülikiire tutvumine tänapäeva loomemajanduse ja rahastussüsteemidega, oma tegevuse ja keelekasutuse kohandamine vastavate programmide spetsiifikate ja kalendriplaanidega. Jõudsime edukalt kannule Muinsuskaitseameti eritingimustaotluste voorule ning 2015 aastal koostati talule edasiste taastamisööde algatuseks vajalike erinõuete pakett. Huvitava tähelepanekuna võib öelda et raskeks osutus hävinenud hooneosa kaasajastamise soovi läbisurumine, peale jäi kehtiv restaureerimisalane kontseptsioon, mis on orienteeritud museaalsusele ning mis välistab kontrastiprintsiibi võimalikkuse vana ning uue vahel. Siiski on vastavalt loodud projektile nüüdseks omandatud õigus kasutada taastatavas hoonemahus kaasaegseid energiatootmis- ning säilitusmeetodeid tingimusel et uue hoone välisilme vastab üldjoontes algupärasele. Uute plaanide kohaselt on talul tulevikus olemas väga vajalikud kõrge laega rehealune stuudio ning kaks aastaringselt kasutatavat pikaajalise residendi korterit koos seminaride ja töötubade aladega.

Milleks seda kõike vaja on. Elame situatsioonis, kus vabakutselise kunstniku mõiste on vähearusaadav, ning kus seda tiitlit kandvate autorite hulk on meie silme all viimase 25  aasta jooksul oluliselt vähenenud. Vähenenud üldrahvaliku ülesehitustöö foonil, kus kõik jõud olid ja on suunatud  majanduslikule ellujäämisele ning mille viimased regulatsioonid väljendavad end loomemajanduse mõistes, kus kunstnik on defineeritud majadussüsteemile mõistatavaks tootmisüksuseks.  EKL huvi on alalhoida klassikalist asjade seisu ehk kunstnikele ja vaimutöö tegijatele olulist võimalust ajutiselt eralduda kaasaegsest infoväljast.  Siit tulenevalt on esialgne töö Muhu Kunstitalus ainult ettevalmistus hilisema ideaalse keskkonna tekkeks.

Performance nr 2 – Info levi

Muhu Kunstitalu tegevusmassiiiv nõudis juba algusmomendist arhiveerimist ja ka teabe levitamist. Nii sai loodud veebipõhine kataloog, sisuliselt talu esinduslehekülg. [3]

Kunstitalu tegevusinfo kandjateks on sisuliselt samuti kataloogid ja rida igaaastaseid kunstinäitusi Tallinnas, Kuressaares ja tänavu Pariisis ja Austria linnakeses Kremsis.

Näituste skaala varieerub Muhu kunstiresidentide loomingust välisprojektideni, iga ekspositsioon siiski lähtub residentuuri ideest otsida ja eksponeerida uusi või ka kaotatud  nähtusi kultuuris. Nii on Kunstitalu egiidi all toimunud koostöönäitusi Baltimaade taasiseseisvumisest[4], residentuuriloomingu ülevaateid kui personaalnäitusi erinevatele[5], ka väliseesti autoritele[6], kelle omaaegne looming väärib mäletamist.

Performance nr 3 – Futu Muhu

Kunstifestival Futu Muhu sai asutatud koheselt esimesel residentuuri tegevusaastal, sündmus käivitas hoogsalt kohapealse aktiivse kunstiloome. Esimese aasata teema- Tulevik-Horisont resoneeris ootamatult väga paljude kunstnike ja muusikutega Prantsusmaast Venemaani, nii et tulemuseks tekkis kirev galerii üsna pessimistlikest higi, verd ja pisaraid tõotavatest kaastöödest.[7] Suurima populaarsuse saavutasid Trirkus-Kunst-Teater Põleva Kaelaga Kirjak ja Moskva avangardmuusikute grupp Prohor ja Puzo, kes esinesid Muhus erakorraliselt täiskoosseisus - Prohor ehk Alexey Mostijev, Viktor Puzo, Alexander Tsoi ja trummar Valentina Vekshina.

Futu Muhu 2016 toimus tagasihoidlikult Kuressaare Raegalerii Kultuurikeskuse saalis näitusena, mis siiski ületas mitmekordselt kohalikud uudisekünnised  eelkõige seoses Muhu Jaapanlannast kunstiresidendi Hiroko Tsuchimoto performatiivse esinemisega. Etenduse atribuutideks olid nii hein, publik, vana Muhu kalur kui ka klaasitäis vett, ning mis temaatiliselt tegeles Muhus EU programmide raames väljakujunenud kalurikultuuri kadumisega.

Futu Muhu 2017, mis saab toimuma 14-15. juulil, on pühendatud ajaloole. Festival on leidnud tänuväärse toetuse EV100 kunstiprogrammilt Sada kunstimaastikku [8] Festivali esinejate hulgas on Soome alternatiivmuusik Jimi Tenor, Vene kaasaegne filosoof Andrey Azsacra Zarathrustra, Muhu Kunstitalu tänavused residendid ja paljud teised intrigeerivad autorid, kes toovad siinsele puutumatult seisnud talu ümbritsevale väljale ülevaate möödunud aastasajast. [9]

Sügisel ilmub plaanitult Muhu Kunstitalu kataloog, anname selles kunstnike- ja publikuintervjuude kaudu ülevaate nendest Sajas Aastast Üksindusest, mis siin olid ja on.

Mõtteline tegevus, mis Kunstitalu tegevusi suunab ja hiljem seda analüütilise pilvena saab ümbritseda, on tervikuna suunatud kommunikatiivse, enesekindla ja  autentse oma-kõrgkultuurikeskse identiteedi kehtestamisele ning rakendamisele. Siin on kaalukausil looming ja raha, kunstnik ja institutsioon, toetus ja kriitiline mõte, ideed ja praktilised võimalused, ratsionaalsus ja intuitsioon, minevik ja kaasaeg, oma ja võõras jne. Ning inimeste isiklik vaimujõud lõppude lõpuks, mis näib olevat kõige olulisem käivitav tegur.

Muhu Kunstitalu ei saa eeskujuna esile tõsta ühtegi teist konkreetset residentuuri, üldine ettekujutlus headest näidetest on siiski olemas. Need on peamiselt Euroopa keskused, mis tegutsevad eelkõige kohaliku omavalitsuse toel ning ka üldtuntud kultuurifondide kaasabil. Kusjuures KOV abi garanteerib reeglina EU abi. Muhu Kunstitalu jõuline kunstitegevus peaks mingil hetkel tagama vastavate institutsioonide tähelepanu, oleme ju endiselt algusfaasis kus ühekordne piisav starditoetus on eluliselt oluline ning aktuaalne küsimus, olles garanteerivaks ressursiks edasisele iseseivusele ja jätkusuutlikusele.

Olulisim on visioon kuid muidugi ka maja.  Maja olemasolu tagab tänapäeval palju, kui naljakas see ka ei tundu. Maja inspireerib.

 

Teksti koostanud Tiiu Rebane

 

 

 

[1] Arengukava https://www.ai-res.org/arengukava-2014-2020

 

 

[2]  Arhitektuurivisioon https://www.ai-res.org/development-project , https://www.ai-res.org/renovation

 

[3]  Koduleht www.ai-res.org

 

 

[4] Barrikaadid, Riia  LMS Galeriis https://www.ai-res.org/barricades-25-riga

 

[5] blue blood, Depoo, Tallinn https://www.ai-res.org/blue-blood-exhibition

 

[6] Kuldaeg, Kastellaanimaja Galerii https://www.ai-res.org/golden-age-kuldaeg-exhibition

 

[7] Futu Muhu 2015 https://www.ai-res.org/future-horizon

 

[8] EV100 kunstiprogramm Sada kunstimaastikku https://www.ev100.ee/et/rahvusvaheline-kunstifestival-futumuhu-sada-aastat-2017

 

 

[9] Futu Muhu 2017 kontseptsioon https://www.ai-res.org/futu-muhu-2017

 

 

 

Please reload

Estonian Artists Association (EAA) Muhu Art Residency A-I-R program focuses on visual arts, including innovation, architecture, cultural heritage and locally rooted practice.

A.I. is situated on island Muhu, at the west coast of Estonia.

--

Eesti Kunstnike Liidu Muhu

A. I. Kunstitalu toimib alates 2015. aastast rahvusvahelise kunstiresidentuurina.

Talukompleks pakub loomingulist väljakutset nii kaasaegsetele kunstnikele kui ajaloolastele; lastele kui täiskasvanutele; novaatoritele kui restauraatoritele.

March 19, 2019

March 16, 2019

October 23, 2018

October 18, 2018

Please reload

 SEARCH BY TAGS: