All Rights Reserved

Tiiu Rebane 

LEILA LÜKKO

Täna(va)päeva muusika, 2014

Helen Merila videointervjuu Leila Lükkoga 

Nõuandja: Gerhard Lock. Kaamera: Reet Vare
Meid läbi meedia ümbritsev müra on tänapäeva “arenenud ühiskondi“ tugevalt mõjutanud. Miks ja kuidas tõmbab ta meie tähelepanu – kas ei pöörle ta ringiratast, sihitult, eikuhugi, ent siiski muudab palju ja pöörab meie elu peapeale?
Populaarkultuur ei paista kuigi palju erinevat Eesti liikluskultuurist. Mõlema tehnoloogiline areng on muutumas ohtlikuks inimesi hävitavaks relvaks. See mõjutab tugevalt tajuprotsesse. Tänapäeva mittemeloodiline, moonutatud levimuusika peegeldab linnakeskkonda ja levib läbi massikommunikatsiooni vahendite. Liikluskultuur on omakorda häiritud sellest oma „peegelpildist“, mis paralüseerib liikleja tähelepanu. On paradoksaalne, et heaoluühiskonnas, mis peaks nagu lähtuma inimesest, jääb inimene tihti hoopis kõrvaliseks nähtuseks. 
Videoteos püüab korduvate kaadrite kaudu rõhutada popmuusika ühetaolist, irriteerivat rütmi. Teisest küljest väljendab video aga pidevat elu ja surma vahelist piirsituatsiooni, kus tuleb paratamatult võtta riske selleks, et säilitada inimlikkus. Asfalt ja aeg, sihtkoht ja silmapilk, segadus ja rahutus, vahelduvad must-valged jooned – kas õnnestub pääseda või mitte?
 

Tiiu Rebane (TR): 
Sa oled kunstiteadlasest kunstnik, kuidas sa neid kahte tegevust ühendad või milliseks kujuneb nende ühisosa?
Leila Lükko (LL): 
Mõlemad valdkonnad võimaldavad maailma ja selles toimuvaid nähtusi seletada. 
TR:
Vaatled oma teoses võrdlevalt ja kriitiliselt tänapäevast mürakeskkonda ja pead seda eluohtlikuks. Milliseid võimalikke alternatiive pakuksid?
LL: 
Teose tegemise ajal püüdsin tähelepanu suunata nii liikluskultuurile kui ka mürale. Liiklusmüra ja popmuusika ei erine üksteisest kuigi palju. Mida aeg edasi, seda enam mõistan, et mingisugust alternatiivi välja pakkuda oleks väga keeruline. Mulle tundub, et paradoksaalsel kombel on paralleelselt tehnoloogia arenguga inimene vaimses mõttes langemas üha madalamale tasemele. Kurjuse ja hoolimatuse ratas on käima tõmmatud ja selle peatamine ei näi mulle hetkel enam kuigi võimalik. Alternatiivina pakuksin välja iga indiviidi poolse peatumise ja mõtlemise, et vaadata tagasi ajalukku, mitte püüda joosta tehnoloogiaga võidu. Küsida endalt, kes juhib, kas inimene masinat või masin inimest.
TR: 
Kas kunst peaks juhatama alternatiivide suunas ja kuidas seda saavutada?
LL:
Nagu ennist mainisin, on kunsti üheks ülesandeks maailma tõlgendada. Samuti peaks kunst olema hariv, mida aga kahjuks praegusaja kunst enamasti ei ole. Ja pole just seetõttu, et puudub hindamiskriteerium. Oma kunstis pean oluliseks eetikat, et see võiks kedagi kõnetada.
TR:
Sinu mõtted/arvamus popmuusikast?
LL:
Kuna olen Inglismaal õppinud populaarmuusikat ja muusikatehnoloogiat, siis olen jälginud, kuidas see on aastatega muutunud. Populaarne muusika hõlmab endas väga erinevat loomingut. Muusika on hea, kui sellel on mingisugune sügavam idee, mis peab avalduma ka vormis. Mulle tundub, et umbes aastatel 2012—2013 on muusikamaailmas, ja helidemaailmas laiemalt toimunud mingisugune kummaline muudatus – muusika on kaotanud igasuguse naturaalse kõla. Heli ei tekita mitte enam inimesed, vaid masinad. Eriti õõvastavalt kõlavad moonutatud ja kõrgendatud häälega naisartistid, kes rõhuvad erootilisusele. Selline muusika on puhas äri. See on ebaeetiline, inimestega manipuleeriv ja kaotab ära tõelised eluväärtused.
TR:
Räägi palun pisut lähemalt festivalil ettekandmisele tulevast tööst.
LL: 
Videoteos „Täna(va)päevamuusika“ tegeleb samaaegselt nii Eesti liikluskultuuri kui ka populaarkultuuriga. See uurib inimese tajuprotsesse. Meie ümber on palju müra, nii visuaalset kui kõrvaga kuuldavat. Ülekäigurada peaks olema jalakäijale ohutu koht tee ületamiseks, ent paratamatult riskib ta seda ületades tihti oma eluga. Teos on üles ehitatud kordustele, see sümboliseerib massikommunikatsiooni vahendeid. Selle teosega püstitasin küsimuse: mida püüab inimese pilk, kas pigem värvikirevat reklaami/ekraani või must-valget sebrat ja sellel liikuvat inimest. Olen kahjuks korduvalt kogenud tunnet, justkui oleksin autojuhi vaateväljas nähtamatu. 

---

Helen Merila videointervjuust Leila Lükkoga

Leila Lükko: Kui ma maalin või teen mingit tööd, siis teen seda intuitsioonist ja alati ma ei tea ise ka täpselt, mida ma teen, sest tähendus tuleb hiljem juurde. Need on mingid asjad, mida ma tean, mulle meeldib käia ja vaadelda asju, jõuda mingite järeldusteni, mis alguses ei ole võib olla nii väga selged aga siis mingi aja pärast hakkavad need tähendused avalduma. On asju, mis vägapalju muutuvad aga on ka asju, mis on alati samad. Kui ma tegin oma video, siis need tähendused võib olla ei olnud nii paigas aga mul oli kindel teadmine, kuidas see peab olema ja kuidas seda peab teostama aga need tähendused said minu enda jaoks ka hiljem selgemaks. Ja need ongi asjad, mis on alati samad. Mingid põhimõtted või printsiibid, mis alati kehtivad ja kui me vaatame, et maailm on hästi muutuv, siis mingis mõttes on see tõesti nii aga mingis mõttes on aeg ka seisev. Ükspäev just näiteks mõtlesin päikese peale ja päike seostub kohe ajaga, sest päike tõuseb igal hommikul ja loojub igal õhtul, mingis mõttes on see uus päev aga päike on ju igapäev üks ja seesama. Selles mõttes on aeg igavik aga samas ta ka meie jaoks muutub ja need muutused kajastuvad tehnoloogilises progressis. Ma ise ei ole üldse progressiusku ja iga aastaga üha vähem. Samas tean, et pean neid asju teadma ja see teadmine kuidagi lahendab mingid suuremad probleemid ära.


Helen Merila: Sa pead silmas, et sa pole progressiusku selles mõttes, et sa ei poolda progressi või sa ei usu, et see teeb midagi head või mida sa täpsemalt silmas pad?
Leila Lükko: Ma arvan, et see progress on paratamatu ja ta kindlasti peabki niimoodi olema aga arvan, et lõppkokkuvõttes ta ei tee midagi paremaks ja näiteks kui võtta Spengleri filosoofia, siis ta vaatab inimese arengut ja elu arengut kui teatavat kulgemist. Inimene sünnib ja areneb ja siis on tal tippaeg ja siis ta lõpuks ikkagi sureb ära. Samamoodi peab olema ka maailmaga, et need asjad arenevad aga kuskilt hakkab ta alla käima ja ma pigem arvan ,et see tehnoloogiline progress võib küll tunduda, et on edasiviiv aga tegelikult on ta allakäigu näitaja, sest inimene ei tööta nii palju enam vaimsel tasandil, vaid toetub eelkõige tehnilisele vahendile, mis on inimesest eteglikult kaugel. See ei ole tema seest, vaid see on mingisugune võõrkeha. Sellepärast ma ei ole progressiusku. 


Helen Merila: Aga kas sa sellega oled nõus, et selleks oleks vaja mingit vaimset ettevalmistust, et selles protsessis osaleda ja tehnoloogiat kasutada õigesti. Võib olla see ei peaks olema kõigile kättesaadav?
Leila Lükko: Pigem nii jah. Kui seda kasutada vajaduspõhiselt, siis ta võib tegelikult toimida. Et kui näiteks vaadata arstiabi. Või kui ma näiteks ise teen videot, siis ma kasutan seda kui nii öelda jäädvustusobjekti või vahendit. Video ise ei ole tehnilises mõttes nii tähtis. Tähtis on ikkagi idee ja ma kasutan seda idee väljendamiseks. Ma mitte kuidagi ei taha ülistada tehnikat kui sellist.


Helen Merila: Et ta siis annab teatavad võimalused kultuurivahetuseks?
Leila Lükko: Jah. Aga tihtipeale ikkagi mulle tundub, et tehnikat tõstetakse nii kõrgele ja idee ei ole enam nii tähtis. Aga pigem peaks olema nii, et idee on tähtsam kui vahend.


Helen Merila: Aga kas sa usud, et mdiagi saaks teha, et seda peatada?
Leila lükko: Ma ei ole selles nii kindel enam. Kui ma varem arvasin, et seda saab peatada või selle vastu võidelda, siis nüüd ma näen, et see vist ikkagi ei ole võimalik, et see peab vist nii minema. See on inimkonna vananemise protsess. Ta peab kuskil lihtsalt lõppema, kuskil peab olema piir.